INTERVJUU | Triin Niitoja eriolukorrast USAs: vastutus lasub nii valitsusel kui ka rahva hoiakutel piirangute osas
Triin Niitoja on eesti laulja. Ta oli "Eesti otsib superstaari" neljanda hooaja finalist, saavutades 4. koha.
Kantrimuusika armastajana läks Triin hiljem Ameerika Ühendriikidesse kantrimuusikapealinna Nashville'i, kus kogemusi koguda ja artistina kasvada.
Nüüd on ta Eestis tagasi ning avaldas eelmisel nädalal imekauni loo "History", millel tal endal on tugev side.
Millest sinu uus laul "History" räägib?
"History" on südamlik lugu, mis räägib igatsusest. Vahepeal lähevad asjad nii nagu sa poleks oodanud ja elu teeb kannapöörde, kuid usun saatusesse ja et kõik on millekski vajalik, miks, selgub sulle sageli ka alles tulevikus.
Kellele on see suunatud?
See on suunatud kõigile inimestele, kes end looga seostada suudavad. Kirjutan elust enesest ja sõnumit saabki kuulda lugu kuulates. "History" on koos videoga üleval nii minu uuel Youtube kanalil (Triin Niitoja) ja peagi ka kõigis teistes kanalites.
Foto: Triin Niitoja
Kas sa elad praegu Nashville'is? Kui suure osa oma aastast seal veedad?
Ei, hetkel elan ma Eestis ja tegutsen oma bändiga siin. Meil on vahva trio (kitarr,vokaalid ja viiul), kellega mööda Eestit ringi tuuritanud oleme. Viimaste kuude kõik kontserdid said tänud eriolukorrale paraku küll ära jäetud, kuid loodan väga, et nüüd hakkab muusikutel elu taas vaikselt tagasi rööpasse minema, nii palju kui ta minna saab.
Nashville’i olen külastanud nelja ja poole aasta jooksul kolme kuu kaupa, vastavalt nagu turistiviisa lubab. Käin seal muusikat kirjutamas ja salvestamas. Kõik sai alguse sellest, kui 4 aastat tagasi telefonikõne sain, küsimusega, kas soovid USA-sse muusikat kirjutama tulla. Saime kokku, arutasime asja, nähti potentsiaali ja nii see tee alguse sai. Tagasi mõeldes, tundub selline telefonikõne suhteliselt üks miljonist, aga ma olen alates 7-aastasest saadik vanematele rääkinud, et ma lähen üks päev USA-sse muusikat kirjutama ja nii see läks.
Nende aastate jooksul tegin ma rohkem tööd kui eales varem muusikaga teinud olen. Kui ma ütlen, et kell seitse hommikul alustasin kirjutamist ning kolm öösel lõpetasin, siis ma ei liialda. Inimene, kes mind sinna kutsus, õpetas mulle palju. Ta õpetas töökust, enesekindlust, järjepidevust ja päris emotsioonidest kirjutamist, sest see ongi ju kantrimuusika. Loo jutustamine päris elust enesest. Ja päevade kaupa proovida kirjutada näiteks ühte südantlõhestavat lugu, mis tähendab mentaalselt antud situatsioonis olemist, kogu oma mõttejõu ja kujutlusvõimega. See oli midagi, mis oli algselt mulle väga raske, kuid olen talle kogu selle õppetunni eest ääretult tänulik, sest see tegi minust palju parema kirjutaja.
Praegu ei oska ma öelda, millal ma tänu eriolukorrale Nashville’i taas külastan, kuid kindlasti lähitulevikus. Hetkel teen koostööd ka ühe sealse produtsendi ja lauljaga. Kokkuvõttes võib öelda, et minu koduks on ja jääb alati Eesti, kuid töö viib sageli ka välismaale nagu paljude kodanike puhul.
Kirjelda mõne lausega seda linna? Mis teeb selle eriliseks?
Kui minu jalad sinna linna maandusid, siis tundsin ma koheselt, justkui oleks ma seal juba olnud. Soe tunne oli sees, päike säras, muusika kõlas kõikjalt - mõnus suurlinna sagimine, kus on hordide viisi muusikuid. Sõna otseses mõttes on hommikust õhtuni võimalik kuulata live-muusikat ja nautida head paremat päikese paistel – country-style! Nii ma seal oma kauboi saabaste ja kleidiga ringi käisin, naeratus näol, justkui laps sünnipäeva hommikul. Sinna linna peab lihtsalt minema, siis saad sa aru, millest ma räägin.
Aasta alguses tuli avalikuks, et oled lahku läinud Revalsi muusikust Jaanus Saagost. Kuidas see sinu elu mõjutas? On lahkuminekul ka sinu muusikale mingi mõju?
Tõsi ta on. Paraku nii läks ja ju siis pidi nii minema. Mis puutub muusikasse, siis seda mõjutab kogu minu elutee - muusika on midagi, mis tuleb hingekeeltest ning hetked elust ongi need millest üks muusik kirjutada võiks.
Kas sinu ellu on tulnud uus silmarõõm?
Ütlen, et olen õnnelik ja keskendun oma unistustele, teen selle kallal tööd nii kuis jaksan ja olen väga tänulik, et minu elus on palju häid inimesi.
Foto: Triin Niitoja
Milline oli sinu elu eriolukorra ajal? Kus sa aega veetsid? Mida tegid?
Usun, et eriolukorra ajal on paljudel, et mitte öelda kõigil – nagu mulle kunagi õpetaja ütles “Sa ei saa kõigi eest rääkida”, olnud aega elu üle järele mõelda. Olen tegelenud muusika kirjutamise ja salvestamisega, õppisin kitarri (online tunnid olid vägagi populaarsed karantiini ajal), lugesin raamatuid, õppisin videosid kokku panema, sain sõbraks koduse salvestusprogrammiga ja töötasin uute projektide kallal (jah neist ei räägi ma enne kui aeg küps) ja kokkasin, mida pole varem teinud nii sagedaselt. Suurpuhastusest, muidugi, ei tasu rääkidagi, arvan, et selle läbisid kõik. Või noh, paljud.
Oled sa kursis sellega, milline oli Nashville'is elu koroonakriisi ajal?
Lühidalt kommenteerin: raske, inimesed ei mõista, mis täpselt toimub, uudised külvavad palju hirmu ja paanikat.
Ameerika Ühendriikides on kõige suurem koroonaviiruse surmade arv. Kellel lasub siinkohal vastutus rahva ees?
Arvan, et vastutus lasub nii valitsusel kui ka rahva hoiakutel piirangute osas. Eriolukorra tekkest on palju teooriaid ja ehk kunagi saame kõik täpsemalt teada, mis toimus.
Mis on järgmine eesmärk, mida sa muusikuna tahad saavutada?
Minu järgmine eesmärk on teha valmis oma esimene album koos enda kirjutatud muusikaga. Kuna olen üsna jäärapäine ja kirjutan nii muusikat, sõnu kui ka laulan ja salvestan sageli omapäi, siis ongi minu eesmärk nüüd olla hästi järjepidev uue loomingu tootmisega. Kitarr, klaver, pastapliiats ja stuudioruum on hetkel minu parimad sõbrad ja nendega soovin ma sel aastal palju aega veeta. Minu koht on selge ja see on muusika.
Kus näed end viie aasta pärast?
Näen end kindlasti nii laulja kui laulukirjutajana. Näen, et mul on oma äri, mis võimaldab mul rännata, minu “töö” on minu kirg ja olen õnnelik.
