Jaanus Saago elu keerles juba enne staarisaadet ümber muusika, kuid nüüd on asi võtnud suisa hullumeelseid pöördeid. Samas tunnistab ta Publikule, et kuigi ajast, mil ta staarisaates käis, on möödas terve igavik, tundub ikka, nagu oleks kõik juhtunud eile, seetõttu jälgib ta ka tänavust hooaega huviga.

“Aga ainult poole silmaga, sest mu graafik on väga tihe. Töötan nimelt Kuku Raadios ja teen seal muusikasaadet Metsik Lääs, kus kõlab americano, lõunaosariikide rokk, vahel ka rokenrolli ja bluusi või kantrit. Eelistan tegelikult kasutada võõrkeelseid nimetusi nagu Southern Rock, Rocknroll, Blues ja Alt Country, sest eesti keeles kõlavad tõlgitud nimetused robustselt väljendudes nagu üleeilne maksapasteedi sai,” muigab ta.

Lisaks raadiotööle mängib Jaanus ka kahes bändis, millest üks on Eesti laulul kõrgeid laineid löönud John 4, mida ta teeb oma samuti staarisaates kuulsust kogunud pruudi Triin Niitojaga. “Hetkel lihvime Triinuga uut lugu ja teeme ka videot. Võin öelda, et tuleb selline kiirem lugu. Teine bänd Driven on räppi, rokki ja metalit villiv koosseis, millega samuti teeme parajasti uuele loole videot.” Kiire elu!

Birgit Varjunil on käed-jalad tööd täis, muusika pole tema elust kuhugi kadunud ning hetkel lihvib ta singlit, mis peaks kuulajateni jõudma hiljemalt juunis. “Pesitsen juba pikalt Tartus, olen leidnud endale suurepärase tiimi ja leiame end stuudiost isegi hilistel õhtutundidel. Olen vaikselt hakanud ise muusikat kirjutama ja suureks toeks on mul Urmas Jaarman, kelle kirjutatud muusika kindlasti mu järgmisele plaadile jõuab, mis ilmselt ilmub aasta lõpus,” räägib Birgit Publikule ning lisab, et jälgib tänavust hooaega suure huviga. “Minu suur lemmik on kahjuks juba saatest lahkunud,” tunnistab ta nukralt ning täpsustab, et selleks oli Tartu tüdruk Annabel Guitar. “Hetkel hoian pöialt Jürile ja Karl-Gustavile!“

Anne Arrak on sukeldunud pea ees rokkmuusikasse, sest see on talle hingelähedane. Ta teeb kahte raju bändi — Portread ja G.O.S.H. “Esimene viljeleb sümfoonilist metalit ja teine alternatiivsemat rokki,” jutustab Anne Publikule. “Eelmisel aastal kirjutasin koos G.O.S.H.’i trummariga oma esimese loo ja sellest alates olemegi meie kahekesi need, kes sellele bändile lugusid kirjutavad. Tulevik on hägune nagu ühel muusikul ikka, aga plaan on jõuda Eesti piiride taha kas ühe või lausa mõlema bändiga,” loodab ta ja lisab juurde, et talle meeldib pigem kuuluda bändi kui teha soolokarjääri.

“Mõlemad projekid on alles lapsekingades ja Eestis ei ole väga palju kohti, kus rokkmuusika ja eriti omaloominguga üles astuda. Aga vaikselt hakkab esinemisi juurde tulema, metalbändiga tuleb paari nädala pärast lausa 3 keikkat kolme päeva jooksul!” Leiba teenib Anne Tallinki laevade peal, kus ta töötab lauljana ning on selle tööga väga rahul: “Mul on vedanud, et saan elatist teenida oma lemmiktegevusega!“ 

Kene Vernik tegeleb oma sooloprojektiga “Kene”, kuid täiesti teadlikult vähe, vaid omal soovil ja väga valikuliselt ning pühendab enamuse ajast unemeditsiinile, olles unenõustaja ja unetehnoloog Hea Une keskuses. “Hetkel staarisaadet ei vaata, ei ole aega. Olen pidevalt Eestist ära seminaridel või siis õpin, omandan nimelt magistrikraadi psühholoogias,” avaldab ta. 

Anis Arumets nautis pärast staarisaadet mõnda aega tõeliselt suurt tähelepanu ning koliski pärast saadet Tallinna elama ootusega, et muusikakarjäär läheb käima. “Esinemisi oli üsna palju ja koostöid mitmeid, näiteks produtsent Ago Teppandi ja Hendrik Sal-Salleriga. Koostööd tegin ka DJ Whirl’ga,” jutustab ta Publikule ning lisab, et see periood elust oli üsna segadusterohke. “Osaliselt ilmselt selle tõttu, et olin noor ja väljakujunev isiksus ning tagantjärgi pean tunnistama, et ma ei saanud väga hästi hakkama massilise tähelepanuga, mis staarisaatele järgnes. Oleksin pidanud kasutama seda värsket tuntust ära ressursina, aga paraku puudus valmis bänd või projekt, kuhu seda investeerida. Asjad venisid ja tulingi viie kuu pärast tagasi Tartusse,” meenutab ta. “Praegu tundub see kõik ühe suure karussellina, mille pealt oli äärmiselt raske maha saada.”

2010. aastal andis Anis välja oma esimese singli nimega “Kaunis Vampiir”, mille autoriks oli Hendrik Sal-Saller. “Bänd oli hea, singel toimis, kuid miskipärast tundsin ma end soololaulja rollis võõralt. Mul puudusid teadmised muusika loomisprotsessist, selle välja andmisest ja turundamisest. Kellegi võõra pihust süüa võõraid teri polnud lihtsalt mugav ja meeldiv, tegu polnud minu elemendiga. Pakuti palju ka tasuta esinemisi põhjendusega, et tegu on promoga ja seda läheb vaja enne, kui mingit raha teenima saab hakata. Bänd tahtis aga raha, mida mul endal taskus polnud ja nii see kõik vaibus. Tegin veel Whirliga mõned ööklubi esinemised, kuid jätsin muusika siis sinnapaika,” räägib ta ning tunnistab avameelselt, et ei tegelenud 2011. ja 2012. aastal muusikaga praktiliselt üldse. “Mõni üksiks demojupp või kidratinin läks linti, aga võitlesin depressiooniga ja kuritarvitasin alkoholi ning narkootikume.”

Staarisaate kontseptsiooni peab Anis analoogseks gladiaatorite võitlusega kolosseiumis.  “Väga lihtne on üleöö tippu jõuda, saavutada üleriigiline kuulsus ja prestiižne staatus. See on hullumeelne ja äärmiselt joovastav! Paraku võib see paljusid pimestada, kallutada õigelt teelt kõrvale. Ja paraku on väga lihtne sellelt pseudo-edult kukkuda kiiresti ja valusalt,” nendib ta tagantjärele. “Saatest osavõtt aga on kindlasti olnud üks parimaid otsuseid, mis ma kunagi teinud olen. See on andnud väga palju positiivseid kogemusi, kuid ma ei olnud valmis selleks kõigeks ning enda ebakompetentsuse ja ebaküpsuse tõttu sain väga palju kõrvetada. 2012. aasta algul käisin ma võimsa põrkega põhjast läbi. Alkoholist ja narkootikumidest oli tekkinud sõltuvus ning psüühika ei kannatanud seda enam välja. Ma olin sügavas mustas augus ja ütlesin endale, et midagi peab muutuma. Ma hakkasin käima psühhiaatri juures ja läbisin 2-3 kuud karskust,” jutustab Anis avameelselt.

Paranemine sujus Anisel hästi ning 2013. aastal läks ta tagasi kooli, et keskharidus kätte saada ning alustas 2014.aastal tööd Ring FM saatejuhina ja seejärel elektroonikapoe müügikonsultandina. Suurimaks abiks elu tagasi rööpasse saamisel oli talle tutvumine oma praeguse parima sõbra Amiran Gorgazjaniga. “Amiran on samuti muusik, kes õpetas mulle, kuidas muusika tegemine käib ja andis palju nõu ning oli suureks toeks. 2013. aasta septembris andsin koos tema bändi Almost Naturaliga välja debüütsingli ja muusikavideo “Survive”. Kauni video tegid meile Siiri Jüris ja Kuldar Leement. Hetkel salvestame debüütalbumit, mille anname välja selle aasta sügisel. 2016.aastal plaanin minna Londonisse muusikaproduktsiooni ja helidisaini õppima,” loetleb Anis oma plaane.

Lõpetuseks tunnistab ta, et on rahul, et asjad on kulgenud just sellist rada pidi: “Olen leidnud ennast ja sihid, mille poole püüelda. Tunnen, et olen saanud palju paremaks inimeseks ning teinud enda pasa korda. Ja mis kõige tähtsam, olen õppinud natukene paremini laulma!”

Eliisa Kõiv omandab hetkel Tartu ülikoolis bakalaureuse kraadi sotsiaaltöös ja sotsiaalpoliitikas ning lisaerialana õpib juurde ka psühholoogiat. “See on hetkel minu jaoks kõige olulisem. Mõnikord laulan ka.” Staarisaadet jälgib Eliisa suure põnevusega. “Raske on lemmikut valida, sest kõik on tõsiselt head!” arvab ta.

Vahetult pärast finaalist väljakukkumist jätkas Andrei Ozdoba mõnda aega laulmist WAF kooris, aga ajanappuse tõttu lõppes see õige ruttu ning muusika tegemisse tuli pikem paus. Siis võttis aga üks sõber 2012.aastal lõpus Andreiga ühendust ja pakkus välja idee mängida trumme tema firma bändis. “Olin koheselt nõus, sest trummide taga pole ka päris ammu istunud. Kuna meil tuli see bändivärk päris hästi välja, pakuti võimalust osaleda Firmabänd 2013 võistlusel, mille me võitsime. Firmaks oli Merko ehitus ja bändi nimeks Ma sulle ehitan. Natukene sai eksperimenteeritud ka elektroonilise muusika vallas, kui tegime Joosep Järvesaarega (endine Bedwettersi liige toim.) koos lugusid, millest üks oli isegi 2014. Raadio2 drum’n’bass Eesti lugude tabelis 7. kohal. Sellega sai mu muusikanälg leevendatud,” jutustab Andrei.

2012. aasta tõi aga tõelise pöörde, sest Andrei ellu tuli fotograafia. “Omades palju tutvusi linna öölokaalides, hakkasin kätt proovima pidude pildistamises. See hakkas mulle meeldima ning otsustasin end selles vallas arendada. Paralleelselt oma põhitööga hakkasin katsetama ka muid pildistamisi — portreed, fotostuudio tööd. Tutvuste kaudu hakkas tulema ka muude ürituste pakkumisi ja märkamatult oli kogu mu vaba aeg sisustatud pildistamisega ning hakkasin mõlgutama mõtteid ehk peakski tegema seda põhitööna. 2014. septembris tulin oma IT valdkonna päevatöölt ära ning hakkasin täiskohaga vabakutseliseks fotograafiks. Nüüd teen koostööd erinevate ettevõtetega ja reklaamiagentuuridega, pildistan üritusi ja teen ka muid fotostuudio töid. Kui aga saan jäädvustada kontserte, siis on mul selle üle eriti hea meel, kuna ise lava peal olnuna tean ma, mis on need ägedamad hetked, mida tasuks pildile saada,” räägib ta rõõmsalt.

Staarisaadet hindab Andrei tagantjärele väga kõrgelt, kuna see on andnud ta kõikidele tegevustele olulise põhja. Käesolevat hooaega jälgib ta samuti hoolega ning haub plaani mõnd saadet ka pildistama minna. “See on andnud mulle väga palju enesekindlust ning hulganisti tutvusi, milleta meie väikeses Eestis läbi lüüa oleks üpris keeruline.“