Rein Rannap: Tõnis Mägi oli esmaesitaja paljudele mu lauludele, juubelikontsert on täis üllatusi

Rein Rannap tähistab sügisel oma 65. juubelit ja sel puhul kutsub pianist oma kontserdile: "50 aastat suurel laval". Esitusele tulevad Rannapi parimad laulud, parimate muusikute ettekandes: Maarja-Liis Ilus, Lenna Kuurmaa, Kadri Voorand, Tõnis Mägi, Ivo Linna, Ott Lepland, Marko Matvere ja teised.

Millest lähtusite oma suure juubelikontserti esinejate valikul?

Lähtun alati eelkõige sellest, et kuulajal oleks huvitav ning vaheldusrikas. Ja loomulikult soovin kõlama panna võimalikult paljusid oma häid laule, ega raatsi valitutest ühtegi kõrvale jätta! Õnneks saan teha ühe tõesti pika ja suuremahulise kontserdi, kus kõlavad kõik mu tuntud laulud, ja lisaks mõned vähemtuntumad, mida ma ise – oma muusikalisest teest tervikpildi loomiseks - kindlasti seal kuulda tahaks!

Sel kontserdil esinevad artistid, kellega olen elu jooksul kõige rohkem koostööd teinud. Olen väga rõõmus, et kõik kelle poole pöördusin, olid nõus ja leidsid selleks ka vaba aega.

Kes olid esimesed nn suured nimed, kelle poole te toona poisikesena söandasite pöörduda, et oma laule pakkuda?

Juba 1968 aastal pöördusid ise minu poole toona populaarne laulja ja näitleja Andres Ots ning luuletaja Paul-Eerik Rummo, et ma viisistaksin spetsiaalselt Andresele laulmiseks kirjutatud 4 luuletust nime all “Vettinud peiar”.

Mäletan selgesti esmakohtumist Kirjanike majas: Paul-Eerik erines tohutult tollastest tavakodanikest oma pikkade mustade juuste ja habemega!

Ja Andres Ots oli siis kuum, eeskätt tänu oma hitile “Puuriida laul”: “puurida puurida, puurida jah...”.

Kirjutasin need laulud etno-jazzi võtmes, improvisatsioonidega. Esitasime neid minu jazz-trio ja tookord jazz-viiulit harrastanud klassivend Paul Mägiga. Hiljem ka salvestasime need Eesti Raadios.

Hoolimata sellest algusest, ei söandanud ma ise veel mitmeid aastaid oma laule kellelegi esitamiseks pakkuda... Päästikuks sai toonane Eesti Raadio igaaastane laulukonkurss “Tippmeloodia”, midagi praeguse “Eesti Laulu” sarnast, kuhu sai esitada laulude noote anonüümselt.

1971, kui õppisin keskkooli viimases klassis, saatsin sellele võistlusele esimesed kaks laulu. Eelvoor oli anonüümne, heliloojad saatsid oma noodid sinna varjunimede all. Eelžürii valis klaverisaatega meloodiate põhjal igasse vooru 10 laulu. Eks see anonüümsus võimaldaski mul, tundmatul poisikesel, osalema pääseda. Sain seetõttu salvestus-aegu stuudios, ja võimaluse kasutada laulusaadeteks suurt orkestrit. Ning eks ka mu valitud solistid, toona kõige tuntumad, olid sealt kaudu alati nõus kaasa lööma, vaevalt, et muidu..., vähemalt alguses.

Heliloojana sain selle võistluse raames valida oma lauludele esitajaid ise. Esimeses voorus oli mul “Ilusa rõõmu laul”, mida kutsusin esitama Marju Kuudi, ning “Sa tule nüüd”, mille pakkusin Tõnis Mägile (ja kes seda laulu nüüd autorikontserdil üle 47 aasta taas esitab!). Lauljaid teadsin raadiost, olles jälginud eelmisi lauluvõistlusi.

Nii olidki kõige esimesed minu poplaulude esitajad 1971 aastal Kuut, Mägi ja Jaak Joala (“Päikeseloojangul”). Ning sama hooaja hilisemates voorudes ka Ivo Linna, lisaks veel duetina Marju ja Jaak. Nende lauldud “Õnne hoidma peab” kõlab ka sel kontserdil, Ott Leplandi esituses.

Ma ei unusta kunagi oma ehmatust, kui laulu “Õnne hoidma peab” salvestuse eel tahtsin koos Jaaguga nooti üle vaadata, et midagi selgitada (olen ju paraku alati suur üle-seletaja...), kuid tema keeldus, öeldes, et avab noodi alles siis, kui lint juba käib. Nii ta tegigi, ning laulis eksimatult ühe variandi linti juba esimesel korral. Ta oli ikka ülimalt musikaalne ja professionaalne, väga tugeva klassikalise muusika põhjaga, nii õppinud flöödimängijana, kui ilmselt ka juba kodust.

Eelvoorust läbipääsemine tõi tööd juurde?

Jah, kui olin esimesel korral koguni mõlema esitatud lauluga edasi pääsenud, seisin 17 aastasena silmitsi suure väljakutsega, kuna lood vajasid orkestreerimist Eesti Raadio estraadiorkestrile. Õnneks olin varem iseseisvalt orkestreerimist pisut uurinud, aga eks pusimist oli kõvasti.

Kui mu esimesed laulud olid esialgse noodina – meloodia klaverisaatega - eelžüriist läbi pääsenud, seisin uue probleemi ees - vaja orkestreerida. Kõiki laule pidi saatma suur estraadiorkester. Tookord polnud kombeks, et keegi teine, kui helilooja ise, oma laulu orkestreeriks. Mina aga polnud - ei loomingutundides ega muidu - kirjutanud veel mitte isegi suuremale ansamblile, rääkimata orkestrist. Kuid õnneks olin ma uurinud ning isegi endale osaliselt ümber kirjutanud (suvel, maal, pööningul) orkestreerimisõpetust, mis ilmus järjena ajakirjas “Meie repertuaar”. Nii et kergemuusika pille ja noodistusvõtteid ma ikka teadsin. Eks need esimesed seaded on muidugi kohati arglikud, aga seal on ka huvitavaid leide.

Salvestamistest mul mingeid erilisi seiku rohkem meeles ei ole. Tookord oli kasutada kaherealine magnetofonilint, nii et laulda tuli katkestamata, ühe hingetõmbega - orkestri poolt lindistatud fonogrammile peale. Nii et protsess oli ikka palju karmim kui täna, kus laulja saab teha mitmeid-kümneid variante. Neist on võimalik hiljem valida, võttes katkeid - kasvõi üksikute sõnade kaupa erinevaist versioonidest, ning vajadusel lisaks veel isegi üksikuid tähti kopeerida ja kleepida...

Küll on mul sellest ajast täpselt meeles üks juhuslik kohtumine Tõnis Mägiga öises Tallinnas (muide, praeguse Otsa tänava ja Estonia puiestee nurgal). Mind eemalt märgates laulis ta kaugelt, täiest kõrist - üle linna - mu kõige esimest salvestust Rujaga, mis oli just raadios kõlama hakanud: “Need ei vaata tagasi, need ei...” Algajale heliloojale ikka väga meeldejääv elamus...

Kust saite tookord laulusõnu?

“Ilusa rõõmu laululu” teksti olin leidnud Leelo Tungla luulekogust (see laul on nüüd, sel sajandil, salvestatud ka Maarja poolt me ühisele plaadile “Läbi jäätund klaasi”).

“Sa tule nüüdi” puhul sündis mul meloodia enne kui tekst, ning kuna ma ei pidanud mõeldavaks sõnade osas ühegi täiskasvanud poeedi poole pöördumist, siis pusisin need hädaga ise valmis, kasutades meeleolu-allikana Laulasmaal veedetud suvepuhkust. Kuid pärast esimest vooru käskis Raadio mul sõnad ümber teha. Neid häiris seal sõna paradiis ja veel mingid kohad. Läksingi siis väga häbelikult tookordse laulusõnade-bossi Heldur Karmo jutule, kes tegi mõned parandused, mille Mägi ka hiljem sisse laulis. Kuid see lindistuse-variant, mis on tänaseni säilinud, on miskipärast ikkagi nende mu algsete sõnadega.

“Sa tule nüüd” võitiski üllatuslikult selle vooru ja veelgi üllatuslikumalt - kõigi nelja vooru lõikes - terve aasta. Kahjuks küll mitte päris loomulikult. Nimelt diskvalifitseeriti lõppvoorus kolm parimat laulu selle aja kõige kõvematelt tegijatelt. Oidi “Tsirkus” ja Naissoo “Mu kodu” ideoloogilistel põhjustel – üks pilkab võimu ja teine on liiga rahvuslik; Danieli “Sind otsides“ aga olevat olnud millegi sarnane... Nii vähemalt linna peal räägiti, ega tõde toona kuskil ametlikult ei esitatudki.

Sellel kontsertil on varasematest koostöö-partneritest laval Tõnis Mägi ja Ivo Linna. Milline on olnud koostöö nendega - läbi pea poole sajandi?

Tõnis Mägi on olnud esmaesitaja paljudele minu lauludele. Esimesed neist, nagu Sinu hääl ja Kirju palli lend, on ilmunud mu plaadikogumikus “Varased laulud”. (Mõlemad kõlavad nüüd uudses seades ka äsja valminud heliplaadil, koos Ott Leplandiga).

80-ndatel salvestas Mägi mu laulud “Naera, naera” ja Urbla filmi “Selle suve šlaager” jaoks “Make up”. 90-ndatel kandsime koos Tõnisega ette kantaadi “Ilus maa” (mida algselt laulis Alender, ja millest saab kõlama üks katkend ka eesseisval kontserdil). Samuti on Mägi erinevatel kontsertidel esitanud Ruja lugusid, neist kõige enam “Õhtunägemust”, millega ta astus üles ka Vanemuise etenduses “Ruja”.

Loomulikult kutsusin Tõnise eelmisel suvel oma rock-ooperisse “Nurjatu saar”. Sealne vanapagana kuju oli justkui tema jaoks loodud ja minu ettekujutuses seostus see Mägiga ja a i n u l t temaga! Mu suureks rõõmuks oli ta nõus osalema ja rolli õppima, hoolimata sellest– nagu ta ütles - et pole 10 aastat enam teiste kui enda laule esitanud. Kirjutasin selle tegelaskuju muusika otseselt Tõnise jaoks, tema laulmise peale mõeldes. (Nüüdsel kontsedil tulevad tema poolt esitusele “Sa tule nüüd”, “Sinu hääl” ja “Make up” ja “Õhtunägemus”.)

Ka mitmed teised lauljad sel kontserdil osalesid ooperis “Nurjatu saar”. Ooperist tulevad kontserdil ettekandmisele mõned omavahel kokku põimitud katkendid, esitajateks Lenna, Matvere ja Lepland.

Kui Tõnis Mägi laulab esmakordselt üle 47 aasta taas laulu “Sa tule nüüd”, siis Ivo Linna esitab sel kontserdil esmakordselt üle 46 aasta “Vana vaksalit”?

1971-1972 aasta teistes voorudes esitlesin juba oma järgmise laule, nende hulgas ka “Vana vaksal”. Selleks ajaks oli mul tekkinud kontakt luuletaja Peeter Ilusaga (kes on muide Maarja-Liis Ilusa onu). Peeter kirjutas minu valmis viisi peale sõnad – see oligi meie kõige esimene koostöö (mis hiljem tipnes lauluga “Raagus sõnad”). Pakkusin “Vana vaksali” laulda Ivo Linnale, sest nii tundus õige.

Mäletan, et neljatunnine lindistusaeg, nagu see tavaliselt oli, hakkas juba lõppema, kuid refrääni lõpu-fraasid ei tahtnud Linnal kuidagi õiges ajastuses välja tulla. Lõpuks jäigi lindile Ivo-pärane, minu mõeldust erinev variant, kus meloodia on hetkeks ajaliselt rütmist pisut nihkes. Igatahes sobis see laul Ivole väga ja ta esitas seda sobivalt: mõtlikult, sissepoole pööratult, mis tekstiga igati sobis.

Ivo Linna on olnud ka mitmete teiste mu laulude esmaesitajaks, nagu ka “Luiged läinud”, mis samuti tuleb nüüd tema poolt taas-esitusele.

Kuid tegelikult pole mul plaanis mingi retro-kontsert! Enamus esinejaid polnud aastal 1968 veel sündinudki! Ning saatebänd kõlab täna täiesti teisiti, sest pillid ja helitehnika on hoopis midagi muud. Ja kõik seaded on mul selle kontserdi jaoks värskelt uuesti loodud!

Kontsertõhtu toimub laupäeval, 29. septembril, kell 18 Alexela Kontserdimajas.

Kontserdi korraldab Ekspress Meedia.

Pileteid saab osta SIIT.