Reisilised alustavad koduteed

Pühapäeval saab Delfi ühele poole sekeldustega politseis ning saab ühtlasi teada, milles seisneb valge- ja sinisärklaste erinevus. Algab tee kodu poole.

Pühapäev 15.juuli. Tagasi koju

Ärkame harjumuspäraselt kell 10. Telgid kokku, viimane pilk kämpingule ja läinud me olemegi.

Enne veel kui Cannesest lahkuda saame, peame saama politseist öise avarii kohta protokolli kindlustuse tarvis. Tundub küll lihtne olema, kuid …

Peatänava ääres jahisadama juures oleme mööda sõites märganud politseijaoskonda. Sinna lähemegi. Viisakas neiu, kes enda sõnul räägib ka “little” inglise keelt, väidab meie muret kuuldes, et nemad siin aidata ei saa ja et meil tuleb vajaliku paberi saamiseks minna hoopis “siia” — ja märgib koha linnakaardil.

“See” on Policia Nationale. Seal tuleb meile tuleb vastu sinises särgis härrasmees — mees nagu filmis! (Triinu sõnul meenutas härra politseinik Jean Paul Belmondot), kes mitte sõnagi inglise keelt ei räägi, aga aru saab. Esimene vastus meie palvele on: ”Oo, no, no!”

Kui mees kuuleb, et sündmuskohal käis politsei ja lahkus protokolli tegemata, esitab ta väga olulise küsimuse: “Kas avarii toimumise paigale tulid kohale valgete või siniste särkidega politseinikud?” Seda küsis ta prantsuse keeles, kasutades abiks “viipekeelt” ja näidates oma sinist särki ja siis Alari valget särki.

Särgivärv muutis asjade käigu kohe selgemaks. Belmondo saadab meid tagasi Jahisadama jaoskonda — seal on valgesärklaste (loe: Cannes’i munitsipaalpolitsei) staap. Neiu, kes lahkesti meid sinisärklaste juurde suunas, oli out of office.

Nii tuli kogu lugu uuesti üle rääkida kohal viibinud noormehele. Algul tahab ta meid jällegi “siniste” juurde saata, kuid kuuldes, et sealt me just tuleme, süüvib meie case´i täie tõsidusega.

Politseinik käib kusagil midagi uurimas ja toob siis prantsuskeelse avarii toimumise protokolli blanketi. Koos täidame vajalikud paberid, et mõlema maa kindlustusfirmad juba omavahel edasi suhelda saaks. Politseinik ütleb, et nüüd on kogu paberimajandus korras ja et võime siiski päeva kaotamata hakata kodu poole sõitma. Kindluse mõttes küsime kohe mitu korda üle, kas tõesti ei pea me ootama töönädala esimese päeva hommikuni, saame vastuseks pika pilgu ja mitu korda kuuldud vastuse, et ei pea ootama.

Keerame Hõbenoole nina jälle mägede poole, teeme pisikese pitsapeatuse Cannetis ja kodutee võib alata.

Peamiselt sõidame tuldud teed tagasi: Cannes — Digne les Bains — Sisteron - Gap — Grenoble — Lons le Saunier — Besancon — Belfort — Mulhouse (maanteed nr N 75 ja N 83).

11:36 tankimine
15:10 Cabris
15:10 Saint Vallier the Thiery — asume 900 m merepinnast kõrgemal.
15:52 sajab, veidi lööb välku. Õhutemperatuur +17C, asume 1169 m kõrgusel merepinnast.
16:20 Esimene ohver teel — saksa numbriga VW — esisild pooleks. Raskete ilmastikuoludega kaasnevad ka mägede varingud. Suured kivid maanteel.
16:24 — 18:28 Castellane — tõeline turistilõks! Jääb mulje, et selles linnas peale kohvikute, suveniiributiikide ja kiriku muud ei olegi. Siin on võimalik laenutada jalgrattaid ning proovida kohalikke mägirattaradu. Samuti saab harrastada kaljuronimist ning teisipäeviti ja reedeti ka kärestikulisel jõel parvetamist (400 franki). Külastame kirikut ja vähendame sellega oma karmavõlgasid, sajab korralikku äikesevihma. Ostame veini.

19:40 Maliai. Gapini jäänud 67 km. Ilm on pisut paranenud — vihm järele jäänud ja päikestki on aeg-ajalt näha.. Tee viib üha rohkem kõrgmäestikku, õhutemperatuur alaneb + 11C-ni.

21:15 Oleme möödunud Gapist. Loz. Temp + 11C. Asume 1220 m kõrgusel merepinnast. Kõrvad suurest rõhuvahest pidevalt lukus, kurviliste mägiteede tõttu läheb ka süda pahaks.

21:39 Brutinei lähistel sõidame maantee kõrvale metsaveerde ja paneme telgi püsti. Castellanest kaasaostetud vein kahaneb külmarohuna imeväel.