Rivo Aerosmithil: Tyler: „LAKU MIND”

5. juulil külastas Eestit Ameerika rokilegend Aerosmith. Linnapeal oli näha rahvamasse, kel kõigil ühine suund — A le coq Arena, kus kontsert toimus. Nagu ka paljude teiste kontsertidega, ei saanud ka siin läbi komplikatsioonideta.

Korraldus oli nigel. Nimelt jäi ära üks Soome bänd Los Babardos Finlandeses ning kontsert lükkus mitu tundi edasi, millest teavitati viimasel minutil. Inimesed, kes olid juba viieks kohale tulnud, pidid tunde ootama, et sisse pääseda, kuigi välja oli reklaamitud, et väravad avatakse kella viiest. Õllejärjekorrad olid mitukümmend meetrit pikad, mistõttu võttis märjukese ostmine aega pool tundi kuni tund. Ka toitude hinnad olid üsna kõrged.

Umbes üheksast astus lavale Tanel Padar and The Sun. Olles seda bändi juba väga palju ja erinevates kohtades kuulnud, on mul kujunenud juba mingi mulje nende soundist ning seekord oli see kindlasti üks ebaõnnestunumaid. Taneli vokaal oli kõigest üle, mistõttu ei olnud taustalauljatest seekord erilist kasu. Padar lausus taas oma kuldsed sõnad: „Suured tänud” ning lahkus lavalt. Pärast The Suni oli tunniajane auk. Inimesed hakkasid suurest ootamisest juba kärsituks muutuma, kuid lõpuks tuli ikkagi valju kisakoori saatel lavale Aerosmith ning esimese loona esitati „Elevator”. Mehed nägid oma vanuse kohta üllatavalt head välja ning olid parimas vormis. Superstaar Birgit sai meestega ka isiklikult kokku ning tema sõnul olid nad väga lahedad ja sõbralikud.

Kuna rahvast oli väga palju, siis ma ei hakanud ettepoole trügima, kuid tagant ei olnud mitte midagi näha. See-eest olid mõlemal pool lava suured ekraanid, kus näidati laval toimuvat. Kiidusõnad kaamerameestele, kes väga head tööd tegid. Isegi Edgar Savisaar sai paar korda suurel ekraanil särada. Kuna ma ei olnud tulnud Aerosmithi videot vaatama, läksin tribüünile, kus oli palju parem vaade. Tunnen kaasa aga inimestele, kes olid palju raha seisupiletile kulutanud ning mitte midagi ei näinud.

Aerosmithi sound oli minuarust väga hea. Võib-olla oleks võinud isegi veidike valjem olla, sest kohati jäi võimsusest puudu, kuid samas kõlasid selle nivoo juures kõik pillid ja vokaal väga puhtalt.

Rahvas läks pöördesse kui kõlas lugu „I Don’t Wanna Miss A Thing”. See oli kindlasti kontserdi tuntuim ja minuarust ka parim lugu. Laval tehti palju showd ning väga palju improvisatsiooni. Kuigi õhtul läks üpris jahedaks, suutis Aerosmith rahva väga hästi üles kütta. Bänd mängis ideaalselt kokku ning tegi väga energilise etenduse. Steven Tyler tõstis oma särgi üles ning paljastas oma kõhu peale kirjutatud fraasi „LAKU MIND”.

Oma sooloshow andsid kõik bändi liikmed. Kõige huvitavam oli kitarrist Joe Perry etteaste. Ta soleeris, kitarr selja taga, aeles trummide peal ning peksis kitarri isegi oma jakiga. Kontserdi kavas oleks aga võinud olla rohkem tuntud lugusid. Mina ootasin väga, et tuleks „Crazy”, mis kahjuks aga jäigi kuulmata. Esinemist jäi lõpetama lugu „Walk This Way”.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et vaatamata halvale korraldusele oli Aerosmith siiski väga hea ning vanus ei paistnud nende meeste juures küll välja. Stiilipuhtus, energilised etteasted ning professionaalsus teevad neist ühe maailma parima livebändi.