Rivo: “Planeedi kõige ropum bänd”
Üle pika aja sain taas ära käia ühel vägeval kontserdil — 2. septembril toimus Club Hollywoodis USA pundi Bloodhound Gangi kontsert. Soojendajaks olid nad endale valinud Saksa bändi Montreal.
Montreal, kolmeliikmeline punkrokkbänd, oli väga positiivselt meelestatud. Oma laheda oleku ja suhtlemisoskusega suutsid nad rahva koheselt elama panna. Muusika, mis kõlas veidi nagu Blink-182, oli illustreeritud heade meloodiatega. Solistiks oli bassimees, kes lugude vahel väga värvikaid ja naljakaid lauseid ütles. Mänguoskus olid meestel samuti üpris hea. Vaevalt keegi Montrealist varem midagi kuulnud oli, kuid lõpuks olid kõigil käed püsti ning võib päris kindlasti öelda, et bänd sai soojendamisega rohkem kui hakkama.
Pärast Montreali oli taas pikk, ligi tunnine paus, misjärel tuli lõpuks lavale õhtu peaesineja Bloodhound Gang. Pool tundi võeti suhteliselt rahulikult, kuid siis hakkasid tulema kommentaarid inimeste, Eesti ja Venemaa kohta. Mehed olid üsna terava ütlemisega ning, see kes naljast aru ei saanud, võis täitsa solvuda. Kõige rohkem paistsid nad jutu järgi Venemaad ja oma presidenti vihkavat. Suu oli neil tõesti üsna ropp, aga sellega asi ei piirdunud.
Esiteks võttis bassist oma riista paljaks ja kinnitas selle külge käerauad ning teise poole omakorda kidravõimu külge ja tiris seda paar meetrit. Järgmisena jõi ta paarikümne sekundiga ära liitri õlut ning oksendas selle klaasi tagasi. Siis jõi selle uuesti ära ja oksendas seekord laulja Jimmy Popi nokamütsi sisse, pärast mida viimane selle endale pähe pani.
Meelde jäi ka „lõhemikker”. Nimelt pandi mikri külge lõhekala ning tundus justkui laulja olekski lõhesse laulnud — samas väga originaalne. Lõpuks tilpnes see lõhe Jimmy püksist väljas. Roppused jätkusid ja jätkusid. Küll sülitati üksteisele näkku ja valati üksteist õllega üle. Ühtlasi joodi ennast laval mõnusalt täis, mis ilmnes seetõttu, et mida edasi üritus arenes, seda hullemaks mehed läksid. Pillimänguoskuse kohalt just virtuoosidega tegu ei olnud, isegi soojendusbänd mängis neist kõvasti paremini. Aga nagu nad ise ütlesid — nende muusikas ei olegi tähtis õigete nootide tabamine, kõik peabki olema toores ja robustne.
Enamikul bändidest on esikohal muusika kvaliteet ning alles seejärel pööratakse tähelepanu lavašõule. Bloodhound Gangil on aga kõik hoopis vastupidi. Olgu muusikaline pool nii jube kui tahes, šokeeriv šõu on alati viimasepeal. Üldiselt on see bänd täiesti maitse asi. Kellele ikka MTV Jackass, Dirty Sanches ja Borat ei meeldi, sellele ei meeldi ka ilmselt see, mida need mehed laval teevad. Kuna mulle ropp huumor meeldib, jäin ma Bloodhound Gangiga üsna rahule.
