Robinsonide viimased hetked vabaduses

“Sõbraliku “tere hommikust” asemel on kuulda hoopis: “käige oma kohale ja minge magama”. Kasvab kahtlus, et meid visatakse siit lennukist varsti välja,” kirjutab reisipäevikusse robinson Ranno, üks TV3 “Robinsoni”-sarja viiest osalisest, 11 kilomeetri kõrgusel lennukis teel Helsingist Singapuri.

On 22. juuli, kell 7.55 kohaliku aja järgi, Eestis näitab see samal ajal kolm öösel. Reis Helsingist Malaisiasse algas 23.40 meie aja järgi. Lennukitäis rahvast magab või vähemalt üritab magada, sest need, kes istuvad eestlastest robisonide läheduses, rahulikult tukkuda ilmselt ei saa.

Maris näiteks lendab lennukiga elus esimest korda ning loomulikult püüab ta võtta reisist viimast, mida võtta annab. Tema ja Jaanuse ees istuv soome mees ei pea lõpuks vastu ning teeb noortele märkuse, et need vaiksemalt oleksid ja aknaluugid kinni paneksid, sest ere päike ja lärm ei laskvat tal magada. “Aga saage palun aru, et ma sõidan elus esimest korda lennukiga ja ei taha magada, vaid aknast välja vaadata,” kaitseb Maris ennast vapralt. Ranno kirjutab päevikusse: “Päike, mida näeb vaid läbi pisikese augu lennuki ukse juures, on juba ammu keset taevast, aga rahvas ikka magab. Entusiastlikud robinsonid avavad järjekindlalt luuke, et reisulistele päevavalgust lasta, ja teevad üle istmete ja mööda vahekäike “hommikvõimlemist”.” Selline käitumine põhjustab nii mõnegi reisija rahulolematu pilgu eestlaste suunas. Sekkuvad ka stjuardessid.

Eesti Maris contra Läti Maris
Reno päevikust: “Teel Bangkoki õnnestus teha väike invasioon lätlaste leeri. Teel tualetti kuulsin kõrvalseisjaid “eesti poiss” ütlemas, mille peale peatusin ja asusin esimesse kontakti kahe läti noormehega. Küsimusele “Do you speak English?” sain vastuse vene keeles, mistõttu edasine vestlus just seda keelt kasutades arenes. Nagu meestele kombeks, ei osutunud ka need kaks erandeiks — jutt läks naistele. Kui mainisin, et meil on kambas tütarlaps Maris, saime eelmise aasta Robinsoni-tiitli pälvinud Marise nimega paralleeli tõmmates kõvasti naerda… Kuna aga oli uneaeg, siis puhkenud lärmi tõttu “lendasid kohale” kaks stjuuardit, kes meil kohe vait palusid jääda. Sõbralikult üksteist õlale patsutades läksime kujuteldavat ööd imiteerima.” Jätame praegu mõttes robinsonid “ööd imiteerima” ning läheme 15 tundi ajas tagasi ehk Vantaa lennujaama, kuhu Tallinnast saabuti kolme paiku päeval ning järgmise lennuni jäi aega kaheksa tundi. Esmapilgul tundus see aeg kohutavalt pikk, ent lõpuks möödus täiesti märkamatult.

Haile tuleb anda käehoop
Palju aega kulutati selleks, et lugeda üksteisele ette Peter Darmani “Ellujäämise käsiraamatut”. Lemmiknõuandeks kujunes peatükk “Kuidas vees haidega toime tulla”, millest tehti erinevaid interpretatsioone ja lisati omapoolseid punkte. Käsiraamatu oluliste peatükkide ülekordamise võttis enda hooleks Ranno.

Tõrjuge hai rünnak tagasi, lüües teda näiteks noaga. Kui teil nuga ei ole, tõugake haid jalaga; kui muud üle ei jää, andke tugev käehoop. Robinsonide variant: “Kui teie jalg on juba hai lõugade vahel, äsage talle käega.”

Kui urineerite, siis püüdke seda teha lühikeste järskude pursetega. Väljaheide koguge kokku ja visake endast võimalikult kaugele. Kui tunnete, et hakkate oksendama, püüdke okse alla neelata, kui see ei õnnestu, visake seegi nii kaugele, kui jaksate. Robinsonid tuletasid seda nõuannet meelde juba lennukis, kui Jaanusel paha hakkas. “Jaanus, kui sul ei õnnestu okset alla neelata, korja see kokku ja viska siin lennukis endast ja meist võimalikult kaugele,” soovitasid kaaslased. Puhkes üleüldine naer, millega kaasnesid taaskord magada soovivate kaasreisijate kurjad pilgud. Muide, Jaanusel siiski õnnestus okse alla neelata.

Ärge ujuge haist eemale otsejoones, pigem olge näoga hai poole ja ujuge tugevate rütmiliste liigutustega kõrvale, külje suunas. Robinsonide versioon: “Kui hai minema ei lähe, ujuge lihtsalt ise ära.”

Lõuna-Hiina meres võib tõesti haiga kohtuda, kuid vaevalt et see robinsonidel õnnestub. Ilmselt nad oma tugevaid teoreetilisi teadmisi praktiseerida ei saa, sest haid reeglina nii ranna lähedale ei tule. Üle korrata otsustati ka peatükk, kuidas teha vett, kui looduslikud varud peaksid laagris otsa lõppema. Raamatu 44. leheküljelt leiabki janust pääsemise viisi.

Joogivett saab destilleerida ka uriinist. Asetage uriiniga täidetud ja pealt tihedalt kaetud nõusse toru, mis on ühendatud teise pealt kaetud, kuid tühja anumaga. Kuumutage vedelikuga täidetud anumat tule kohal. Tekkiv aur hakkab liikuma mööda toru, täites jahtudes tühja nõu joogiks kõlbliku vedelikuga. “Aga kust me uriini saame?” esitab Maris kaaslastele küsimuse, mis jääbki vastuseta. “Kui meil midagi juua pole, siis järelikult pole ka midagi pissida,” teeb ta loogilise järelduse. Ent jooginälga suremist robinsonid siiski ei karda. “Nälga näeme võibolla tõesti, aga janusse nad meid ei jäta,” on Jaanus kindel inimeste peale, kes kogu nende saareelu lindile püüavad. Üks peatükk selles raamatus erutab Rannot veel. “Kas te teate, mis on krikotüreotoomia?” küsib ta kaaslastelt. Keegi ei tea. Isegi järele öelda on seda raske.

Krikotüreotoomiat võib kasutada siis, kui KÕIK muud võtted hingamisteede vabastamiseks on osutunud kasututeks, tsiteerib Ranno. Lühidalt öeldes tähendab see lihtsat, ent siiski ohtlikku operatsiooni. Nimelt tuleb kilpkõhre ja sõrmuskõhre vahel oleva keskvao keskele teha 1–2 sentimeetri sügavune sisselõige ning asetada avasse toru, et õhk sedakaudu kopsudesse pääseks. Robinsonid on nüüd küll hulga targemad, ent loodavad üksmeelselt, et kui üldse peaks kedagi elustama, siis piisaks suust-suhu-hingamisest.

Jaanus: “Küll ma olen loll!”
Kell Vantaa lennujaama seinal on liikunud paar tundi edasi. Igavuse üle ei kurda keegi, ent ikkagi on lennuki väljumiseni veel kuus tundi aega. Üha enam annab endast märku seni ainuke probleem — kõht hakkab tühjaks minema. Lennujaamas on ju küll võimalik keha kinnitada, aga kõik see maksab hingehinda. “Küll ma olen loll!” sajatab ennast Jaanus. “Ma ei lähe kunagi reisima ilma moonakotita. Tegin kilo praeliha, praadisin mune. Mul olid valmis pandud kurgid-tomatid ja leib,” kirjeldab ta ilmekalt järjest enam näljastele kaaslastele oma põhjalikku ettevalmistust. “Ja kus see sul kõik on?” küsib pahur Reno, kelle kõht eriti tühi. “Kodus külmkapis,” vastab Jaanus kurvalt ja räägib veelkord üle, mis tal kõik valmis pandud oli ja kui isuäratav ning maitsev on see praeliha.

Mitte kaugel lennujaamast leiame vabaõhukohviku, kus kõik saavad endale midagi suupärast osta. Jutud keerlevad erinevatel teemadel. Näiteks kes mida kaasa võttis ja kust ta ühe või teise asja ostis, palju miski maksis. Jaanus räägib, kui raske oli tal saada 38 number plätusid oma väga kõrgele ja laiale jalale: “Mõned 42sed ei mahtunud ka jalga.”

Kondoome jagub piiramatult
Tegelikult on vähe asju, mida robinsonid saarele kaasa võtta tohtisid: paar paari lühikesi pükse, pesu ja jalatseid, kaks T-särki, paar pikki pükse, peakate, trikoo ja üks soe riideasi. Ainukesed asjad, mida võis piimatutes kogustes reisikotti pakkida, olid preservatiivid. Kui lugeja arvab, et robinsonid hakkavad saarel aktiivselt turvaseksi harrastama, siis ta eksib. Robinsonidel on kõik läbi mõeldud. “Kondoomid võivad ära kuluda ujupõiteks,” selgitab Reno. “Me ei tea ju, kui palju ja mis seisus parvega me vee peal liikuma peame,” on ka Maris ettenägelik. “Ja saare peal ei maksa üldse seksile mõelda,” hoiatab Ranno. “Lugesin kuskilt, et nii kui mõtled seksile, hakkab habe kohe kiiremini kasvama.”

Selgub, et ka Marisel on maiseid muresid. Ta takseerib teravdatud tähelepanuga oma küüsi ja jutustab kaaslastele, et lõikas need kodus tunduvalt lühemaks. “Järsku peaks päris lühikeseks viilima? Seal ju viili ei ole. Aga järsku antakse selline noakomplekt, kus on viil ka?” Kaie, kes on enamuse ajast vaikinud, sekkub väga asjalikult: “Pole meile seal mingeid nuge ega viile vaja. See poleks üldse robinsonlik.” Ent kaaslased ei taha temaga nõus olla ja tuletavad meelde, et päris-Robinson sai laevalt endale igasugust kraami tassida, millist võimalust neil ei ole. Maris, Kaie, Ranno, Reno ja Jaanus paistavad kõrvaltvaatajale ülimalt sõbraliku, kõrgesti arenenud huumorimeele ja ühtehoidva seltkonnana. Igav nendega igatahes ei hakka.

Suitsunälg piinab
Jätkame lennukist 11 kilomeetri kõrguselt, lähenemas Bangkokile, kus tehakse vahemaandumine. Lennukis pakutakse ka süüa ja Reno, kasvult eestlastest kõige pikem, on hoiatanud juba reisi alguses, et kõik, mida pakutakse, tuleb nahka pista. “Kui keegi leiab, et talle ei maitse või ei mahu, siis palun suunata see minu lauale,” tuletab ta veelkord meelde. Reno tunnetest pärast maandumist Tai pealinnas: “Puupüsti täis lennuk läheb tühjaks, Singapuri edasi sõitjatel palutakse jääda pardale. Tunne on kohutav, ca 10 tundi 70x50 cm² territooriumil oldud ja nüüd veel liikumiskeeld… Õnneks saame viie minuti möödudes loa 25 minutit transiittsoonis ringi kolada. Siiski, meeldiv jalutamine asendus meeleheitliku spurdiga otsimaks suitsetamiskohta.” Suitsunurk küll leitakse, aga ühelgi suitsumehel pole enam sigarette ja Bangkoki lennujaama müügikohtadest saab neid vaid plokikaupa. Jaanusel õnnestub siiski osta pakk Marlborot kahe ja poole USA dollari eest, kuid ta pole ostuga sugugi rahul. Aasia suitsud mekivad hoopis teistmoodi kui Euroopa omad.

Üks päev kingiks
Ees on veel kaks tundi lendu. Elevust jätkub endiselt, kuid Malaisia on juba kiviviske kaugusel. Singapuris võtab robinsone vastu produtsent Kaupo Karelson. Eestlased ja lätlased piidlevad üksteist silmanurgast, kuulavad Kaupo korraldusi ning küsivad läbisegi, mis neid lähema ööpäeva jooksul ees ootab. Kaupo aga on otsekui kurdiks jäänud. “Ega meid öösel ikka d¯unglisse ei saadeta,” on robinsonid üksmeelsel arvamusel. “Ent järgmise päeva hommikul läheb ilmselt suureks seikluseks,” on teine kindel seisukoht. Väikebussid viivad rahva läbi Singapuri Malaisia piirile ning sealt edasi hotelli. Ühe öö saab magada veel valgete linade vahel. Järgmisel päeval peakski algama suur seiklus, kuid leedukate lennuk on rikkis, õnneks maa peal, mitte õhus, ning Leedu meeskond saabub Malaisiasse päev hiljem. Mis tähendab seda, et Eesti ja Läti robinsonid saavad veel ühe ööpäeva armuaega. Tänaseks on robinsonid saarel elanud 16 päeva. Palavuse, sitikate, roomajate meelevallas, minimaalse vee ja toiduga. Ja suitsetajad suitsuta. Ja mao käest hammustada pole neist keegi saanud.