Mihkel, mis ajendas sind välja andma Ruja vinüülplaadikogumikku?

Ruja n-ö progeperioodi muusika on mind alati köitnud ja sealjuures häirinud asjaolu, et Margus Kappeli ning Jaanus Nõgisto loodud Ruja muusika on tegelikult jäänud teenimatult tagaplaanile, alates NO99 Ruja rokkooperist lõpetades sellesuvise suurkontserdiga „Eesti muld ja Eesti Ruja“. Just see viimane kontsert ajendas mind tegutsema ja Nõgisto poole pani mind pöörduma ka enesekeskne soov kuulata Ruja muusikat kvaliteetselt vinüülilt. Selles mõttes tegin plaadi iseendale ja nii hästi, kui vähegi oskasin. Mõistagi etendasid Ruja liikmed duubelplaadi sünni juures määravalt olulist rolli. Kokkuvõttes on valminud album, mis on rõõmu pakkunud nii Ruja meestele kui ka paljudele fännidele ja selle üle on mul eriti hea meel.


Kellega Sa esmalt läbirääkimisi alustasid ja kuidas mehed sinu mõttega kaasa tulid?

Suve lõpus pöördusin Jaanus Nõgisto poole, kellele minu idee meeldis. Tema kontakteerus seejärel ülejäänud Ruja liikmetega tollest perioodist – Margus Kappeli, Priit Kuulbergi ja Tiit Haagmaga –, kes samuti mõttega päri olid. Küllap oli neile oluline, et kunagi LP-na ilmumata jäänud album nüüd siiski ilmavalgust näeb. Seda enam, et ettevõtmine võimaldas avaldada ka hulga kontsertsalvestusi, filmi- ja telemuusikat, rääkimata Ruja helirežissööri Mati Braueri poolsalajastest stuudiosalvestustest.

Millisena näed Ruja positsiooni Eesti muusika- ja kultuuri(aja)loos?

Ruja roll Eesti muusika- ja kultuuriloos on viimase neljakümne viie aasta jooksul ikka nii keskne kui olla saab. Seitsmeteistkümne tegutsemisaasta jooksul avaldati tohutu hulk väga eripalgelist ja fantastilist loomingut, mille mõjusid näeme Eesti muusikas veel tänagi. Kui vaatame ansambli rolli meie kultuuriloos laiemalt, ei saa tähelepanuta jätta ka seda, et nii mõnegi noore luuletaja tekstid jõudsid laiemate massideni just tänu Rujale – ka nendeni, kes muidu luulet ei lugenud –, nimetagem siin näiteks kasvõi Juhan Viidingut ja Viivi Luike. Mõistagi pole asi vaid laulutekstides. Bänd püüdles endale truuks jäädes täiuslikkust, hoolimata teiste arvamusest. Nõukogude igapäevaelus, kus põhimõtteliselt tauniti "massist" erinemist, oli Ruja ainulaadne nähtus, mis julgustas kindlasti paljusid Eesti noori iseendaks jääma. Isamaalise ja vaba vaimu väljendamise nimetamine on vist isegi üleliigne.

Margus Kappel on ühes intervjuus öelnud, et erinevate ajastute muusikat on kõige parem kuulata nende ajastute helikandjatelt. Kas see on samuti põhjus, miks Ruja muusika jälle vinüülidel ilmub?

Õigupoolest ilmub album nii vinüüli kui CD-na. Seda eeskätt seepärast, et paraku ei oma kõik muusikahuvilised enam vinüülplaadimängijat. Vinüüli kasuks sai aga muidugi otsustatud ka seetõttu, et heakvaliteediline vinüülplaat kõlab igal juhul paremini kui mistahes CD.

Ruja kahekordse vinüülplaadikogumiku „Põhi, lõuna, ida, lääs...“ esitlus toimub 28. detsembril Vaba Laval ning pileteid saab osta SIIT. Vinüülplaadikogumik on müügil vaid Vaiguviiuli e-poes, CD kujul on albumit võimalik osta ka Laseringist ja Rahva Raamatust.