"Otsustasin proovida väliööbimist. Kõik peale Rauli ja minu on seda juba mõnel laiul teinud. Ligi tund aega mässasin palmilehtedest onniga.
Onn sai tore aga nagu hiljem selgus, vale koha peale ning vale nurga all. Kõige hullem oli tõusulaine kohin, sellist müra ei ole kois isegi tormisema veega.
Teine kehv asi – keegi näris mu varbaid!" kirjutas Matvere logiraamatusse.

"Tihnikust onni tarvis materjali lõigates, märkasin mitut suurt rotti aga rott nii julge pole.
Kui keegi juba kolmandat korda mind suurest varbast näksis, kargasin raevunult püsti ja olin valmis matšeetaga raiuma. Taskulambi valgel nägin üht varju urgu pugemas. Neetud urg oli täpselt minu aseme jalutsisse sattunud. Ju see ikka liivakrabi on, otsustasin."

"Sättisin küljealuse väheke eemale. Krabi vaatepunktist võis olla vilets küll, tahad öösel õue minna aga mingi suur elukas on oma kerega ukseava kinni muljunud.
Kolmas viga: onni sissekäigu olin sättinud vaatega ookeanile ning taamal ankrusseisvale “Nordeale”. Oleks öösel vihma sadama hakanud (öösiti sajab väga tihti), oleks vesi tuulega tuppa tuisanud. Kokkuvõtteks – romantika pole minu jaoks!"