"19.jaanuari öösel jõudsime Kuuba rannikule. Eilsel ülesõidul, pikki Haiiti rannikut, juhtus kaks märkimisväärset sündmust.
Silmasime kaugelt, et üks kalapaat, sinisest koormakattekilest purjega, oli teistest kaugel eemal ning jääb täpselt meie raja peale.
Kalaõnn on meid mõneks ajaks hüljanud, nõnda plaanisime neile külge sõita ja värsket kala kaubelda. Paadis oli kolm inimest, vist isa kahe pojaga. Mustad, mitte mulatid."

Ühepoolne kaubavahetus
"Kohe kui nägemisulatusse jõudsime, tõusid nad oma, pehmelt öeldes arhailises paadis, püsti ja hakkasid ringikujuliselt kõhtusid hõõruma. Haiiti olukord on täbar aga meres on loomust, päris kindlasti, sama palju kui enne katastroofi.
Vaevalt, et kolkaküla kaluri elu oluliselt muutunud on. Koos tingitud refleksiga on lihtsalt omandatud uued käemärgid.
Heitsime neile paati kolm Saku Gin Long Drink'i ja kaks lihakonservi, lootuses kalu vastu saada aga ei antud meile midagi. Tänu märgiks näidati ülestõstetud pöidlaid."

Kadunud purjejaht
"Mõni tund hiljem ilmus madallennul kuri putukas, U.S. Coast Guard'i (Ameerika rannavalve) kopter ning jäi meie kohale tiirutama. Hommikul kostis raadiost mitu kutsungit rannavalvelt purjejaht Ocean Magic'ule, kes ei vastanudki.
Pärast kolmandat tiiru meie kohal, küsiti kes me oleme ja mida me siin tolgendame ning siis juba lahkemalt, et ega me Ocean Magicust midagi ei tea. Oli, nagu meiegi, väljunud Puerto Platast, Dominikaanil. Nüüd kadunud. Paha lugu.
Meri vaikne, kõik rahulik aga inimesi ikka kaob. Kuni Dominikaanini oli meri purjetajaid, otse öeldes, paksult täis. Selliseid katamaraane nagu Nordea nägime päeva jooksul 3-15 tk. Lisaks ühekerelised. Nüüd on veed täiesti tühjad."

Rekordkaaluga makrell
"20. jaanuar kell 20.00. USA Merejalaväebaasi, Guantanamo Bay, traaversis, umbes kolme miili kaugusel kaldast, vahetult enne pimedat, näkkas meie reisi rekordkaaluga kuldmakrell -7,5 kg.
Uued vahetusmadrused Andres ja Peep olid juba ahastuses, et paljukiidetud kalasaaki nemad ei näegi. Dominikaanist ostsid nad hulgaliselt lante, trosse ja pöörlaid.
Terve tänase päeva jagelesid nad rullide ja õngenööridega. Leotasid kõiki söötasid, harutasid tamiilipusasid jne. Peep valas isegi Vanale meelituseks alkot. Lõpuks siis käes. Ilus kala!"

Ära õitsenud sotsialismiperiood
"21. jaanuar. Tagasi aastas 1980-86, Santiago de Cuba linn. Kuuba sarnaneb looduse poolest kõikide eelmiste Kariibi mere saartega aga elukeskkond (dekoratsioonid) pärineb revolutsiooneelsest ajast ja õitsvast sotsialismiperioodist.
Esimesest torkavad silma kõdunev koloniaalarhitektuur ja 50-aastate Ameerika autod, teisest (meile nii tuttavad) Nõukogude Liidu jupid. Inetud, räpakalt värvitud betoonkärakad ja kõik need M-id, Iž-id, Voshod-id, Jawad, Mz-id, UAZ-id, GAZ-id, MAZ-id, KAMAZ-id, PAZ-id, Moskvitšid, Žigulid ja Volgad.
Ühissõidukiteks on veoautod GAZ ja MAZ millel on kasti asemel katusega puur. Töörahvas vurab töökohtadele ja tagasi, päevavargad aelevad parkides ja baarides."

Naiivse turisti õppemaks
"Hulkuvaid pillimehi on nii, et tapab. Maksa raha ära ja sinu tellitud laul kõlab kohemaid. Baarides kulistatakse odavat rummi juba poolest päevast.
Õhtu ja jaheduse saabudes, tõmmatakse selga uhkemad tapeedid ning siirdutakse tänavakohvikutesse, kõrtsidesse ja tantsuklubidesse. Üldine viletsus ja mahajäämus näikse nagu mitte kedagi häirivat aga võimaluse korral, mõistagi, müüakse sulle kas või Vanakuradi vanaema maha. Õppemaks naiivsele valgele turistile on kõrge.
Samas, erinevalt mõnest eelmisest saareriigist, saab maja seina seest tavalise deebetkaardiga raha kätte. Internetti ei leidu. Või kui, siis “vändaga”.
Vene keelt saab kasutada paljude myfriendidega suhtlemisel. Mitmed nimetasid mind tavarištš-iks. Peene joonena läbib õhku midagi, mida on keeruline kirjeldada aga mida eelmistel meremätastel na vähe leidus – uhkus."

Suur ja väike kombinaator
"Eilne väljasõit 70 km kaugusele rannakülla on siin veedetud aja kvintessents. Sadamahoone taga, mädanenud luksusvillade vahel, asub roheline barakk kus elab Pedro oma perega.
Pedro on enamvähem aus myfriend. Õigupoolest sobiks teda nimetada vene keeles – veliikij kombinaator. Tema äriks on jahtidel saabunud turistide varustamine kõige vajalikuga.
Võrreldes kuue aasta taguse ajaga on olukord kauplustes küll paranenud aga ikkagi jääb lihtsate asjade hankimine, sissesõitnu jaoks, ülejõukäivaks ettevõtmiseks.
Pedro naine peseb purjetajate pesu ning tema poeg on myfriend junior – mladšij kombinaator."

Laevamootoriga Cadillac
"Kui olin üle andnud nimekirja soovitud toiduainete, vee, sigarite ja muu seesugusega, nimetasin ka soovi teha väike ringsõit autoga.
Junior teatas, et tema sõbral on masin olemas ning kaup oligi koos. Teadmiseks neile, kes pole Kuubal viibinud – ca 1/5 sõiduautodest pärineb ennerevolutsiooniaegsest perioodist. Viiekümnendate aastate Ameerika Fordid, Chervrolet'd, Buick'id, Cadillac'id jne, millede eelmised peremehed põgenedes maha jätsid.
Mõned neist on väga heas korras ning puhtad, teised on käepäraste vahenditega liikuma putitatud vrakid. Selline oli ka meie ront. Rulliga punaseks värvitud, ilma klaasideta, roostetav uunikum. Mootoriks väikese kalalaeva diisel."

Värvikas maanteeliiklus
"Musta vingupilve sees ja põrgularinaga võtsime kohalt. Peale autojuhi olid pardal veel kaks mehaanikut, neist üks – Pedro junior, kogu ettevõtte eestvedaja.
Reisisihiks nimetas ta külakese, kus elavad ta tüdruksõbra vanemad ning kes võtavad enda peale meie toitlustamise. Kiirust arendasime keskmiselt 30 km/h. Mäest alla ka 50. Siis lülitas juht masina vabakäigu peale, et ülesmäge vedanud mootor jahtuda saaks.
2/3 retkest oli kaetud rahuldavas korras asfaldiga, kui suured löökaugud ja laiad ristipraod välja arvata. Paraku pidi masinist, enne mõnda seesugust lõiku, hoo päris maha pidurdama, et mitte sildu kaotada. Liiklus maanteel on elav. Mitmesugused veoautod, sõiduautod, mootorrattad, hobukaarikud, ratsamehed eeslitel, ratsamehed kiduratel hobustel, velorikšad, jalgratturid ning palju jalakäijaid-hääletajaid.

Rannale mahuvad kõik!
"Möödujate pilkudest järeldasin, et isegi kohalike jaoks, oli meie sõiduk harukordne. Peatus plaažil. Naised, mehed, lapsed. Palju koeri, musti sigu, lambaid ja kitsi, kanu ja hobuseid – kõik mahtusid kenasti ja sõbralikult liivaribale ning puude alla.
Mehed mängisid tamkat või põletasid tulel liha, naised istusid kobaras ning kirusid mehi ja rasket elu, lapsed pritsisid üksteist veega. Peatus teeäärses külakeses.
Hoonetel on ilma klaasideta aknad ja ilmselt linnaäärsetest lagunenud majadest kangutatud, erinevatest voodrilauajuppidest fassaadid. Roigasaias kasvab see, mida süüakse. Sead, kitsed ja kanad suunduvad igal hommikul iseseisvalt toiduotsingule, nagu nende peremehedki. Õhtuks tulevad kõik jälle koju ja istudes hämaralt valgustatud tubades, pajatatakse teineteisele päevasündmustest."

Huvitavad telekanalid
"Mõnedes peenemates majades mängib televiisor, mis on häälestatud kanalitele Fidel1 või Fidel2. 70 kilomeetrit läbisime umbes nelja tunniga. Lubatud alevikku jõudsime juba hämaras. Hakkas sadama. Myfriend jun. käsutas ühe tänavaäärse majakese juures masina seisma, ütles, et söögiga läheb 40 minutit ning saatis meid kõike pildistama ja filmima, seda me ju tahame.
Kõndisime külatänavat pidi alla, et pererahvast(juuniori tüdruksõbra vanemaid) aia tagant oma nälginud nägudega, mitte häirida."

Maja jõllitamine kõhtu ei täida
"Saabus pimedus ja sadu tihenes. Otsisime puude alt varju ning lugesime minuteid, millal söök valmis saab.
Lõpuks otsustasime, juba läbiligunenult, võõrustajate juurde tagasi minna. Autot polnud enam. Maja säras tuledes, kuid mingeid märke külaliste vastuvõtuks, polnud võimalik täheldada. Sisse ka nagu ei tihanud trügida sest keegi meid ei viibanud.
Inimesed vaatasid telekat või toimetasid omi asju. Kapten Toonart läks seisis vastasmaja räästa alla. Peagi järgnesid talle teised. Sealne pererahvas tuli verandalesadanud valgeid turiste uudistama ning kutsus sisse. Valged jäid jonnakalt räästa alla vastasmaja jõllitama, oodates kutset õhtusöögilauda ja püüdes ninadega õhust iga aatomit, mis eelseisvale söömingule võiks viidata."

Lahke vanaproua
"Lonkisin randa. Tagasi jõudes oli situatsioon endine. Kummaline morn grupp, kehva hüti räästa all, põrnitsemas üle tee toimuvat. Midagi veidrat oli õhus.
Vastasmajas oli pereisale laud kaetud ning too mälus lambi valgel tähtsalt ja keskendunult. Naised vaatasid telekat. Morn grupp ärgitas mind küsima minema. Kuna vihm ja jahedus olid oma töö teinud, võtsingi julguse kokku ning hõikasin majasolijatele: ”Ola!”
Vanaema tuli verandale. Ta osutas alul jalgväravale ja kui ma sees olin, ühele kahest kiiktoolist. Kiikusime pisut. Näljaste valgete grupp tardus. Kaalusin kuidas juttu alustada. “These are my friends, amigos!” “Aa…”, ta vist ei näinud nii kaugele. Viipasin mornile grupile, et nad lähemale tuleks. Padinal olid nad sees. Vanaproua kutsus kõiki edasi astuma."

Tätte üritas filmida
"Telekaesised kohad vabastati ning me võtsime istet. Ütlesin meie selja taga söövale pereisale ka “Ola!” Too mälus ja noogutas vastuseks. Fidel1-st tuli saatekava reklaam.
Kohmetusest ülesaanuna, hakkasime pildikastile häälekalt kaasa elama. Peep tundis seal tiitrites mingeid nimesid ära jne. Jaan üritas situatsiooni filmida aga võõritusest tekkinud vappumine segasid ning tema käed vajusid jõuetult alla.
Siis, korraga, hüüdis keegi meid õuest. Pimeduses seisis myfriend jun. ja hädaldas, et on meid tükk aega taga otsinud, tuldagu nüüd sööma. Ta oli kuskilt hobuvankri hankinud ja ärgitas meid nõudlikult peale kobima. See on vale maja, kargas mulle pähe. Polegi tema tüdruku kodu… Raske oli tõsiseks jääda."

Rumm leevendas valu
"Kõik tormasid kõõksudes välja. Võtsin viimase jõu kokku ja ütlesin mäluvale pereisale ja mõistmatute nägudega pereliikmetele: “Gracias!” Mäluja noogutas süngelt ja sama tegid teised. Hobu traavis oigava ning kiunuva lastiga öhe.
Söögid kanti ette nn. social club’is, puidust varjualuse all, kus külarahvas laupäevaõhtuseks simmaniks tantsujalga alla võttis. Jõime ruttu ühe pudeli rummi ja kui söök söödud, veel ühe, et leevendada valu, mida tekitas mõte rängast koduteest.
Polnud häda, vaevalt kolm tundi ja olime tagasi “Nordeal”."

24. jaanuaril jõudsid ilmarändurid Jamaikale, Port Antoniosse.

Vaata videot: