Ma ei mäleta, et minu lapsepõlves oleks olnud teemaks, et üks või teine ei saa piima juua või tekitab pannkookide söömine kellelegi tõsiseid vaevusi. Võib- olla ei osatud siis kaebustele tähelepanu pöörata, aga praegu on toitumisteema igal pool number üks. Teadlikkus on väga suur just nooremate inimeste hulgas. Kes on vegan, kes toorvegan, kes ei söö üht, teist ja kolmandat, põhjendades seda talumatusega. Kuidas me vanasti küll kõike talusime?

Pikema kevadise toimetajaveeru pildiseeria tegemiseks tuntud fotograafi stuudios küpsetan kaasa hõrgu koduse rabarberikoogi, aga see jääb kuni sessiooni lõpuni puutumatuna lauale. Stilist ei söö juba mitu aastat nisujahu ega suhkrut. Meikar pole kümme aastat võtnud suu sissegi muud toitu kui vaid ise tehtut. Ta on toorvegan, kes valmistab kõik toidud ise ja kelle köök on varustatud spetsiaalsete kuivatite ning blenderitega, kus valmiv toit on lausa süvateaduslikult kokku pandud ja tema kehale sõbralik. Fotograafil on nisujahuvaba dieet ja ta alustab just praegu uut etappi elus, toitudes õigesti.

Hiljuti kutsuti mind Eesti Televisiooni Ivo Linna juhitud saatesse „Ring ümber Eesti”, kus stuudios ootas külalisi rikkalikult kaetud pidulaud. Elasime hoobilt peomeeleollu sisse ja näitleja Taavi Teplenkov pakkus lauda istudes lahkesti nii mulle kui ka kolmandale külalisele Liis Lemsalule kartulisalatit, täidetud mune, sülti ja muud paremat, et saaksime end mõnusalt pidulistena tunda. Tulemus oli see, et Liis näksis vaid enda külakostiks toodud soolakurki ja sõi selle kõrvale pool keedukartulit – põhjendades, et saab süüa vaid kindlaid asju, aga piim, jahu ja liha nende hulka ei kuulu. Mina olin just saanud teada Synlabi laboris tehtud vereproovi tulemuse, mis näitas nisu- jahuallergiat ja laktoositalumatust, ning julgesin maitsta vaid kurki ja terakese sülti. Kas ma neidki tohtisin? Lasin vereanalüüsid teha vaid kuue allergeeni kohta, aga allergeene on ju olemas sadu ja lisaks võivad nad kõik veel omavahel ristuda. Kas ma ei saagi nüüd enam normaalselt süüa? Mis elu see on?!

Kadri õpetlik lugu

22. novembril esineb Saku suurhallis suurejoonelise kontserdiga ürgandekas laulja Kadri Voorand (31). Tulekul on midagi väga suurt ja võimsat, millesse Kadri panustab kogu oma energia ja viimase aja loomingu, aga vaid vähesed teavad, et veel hiljuti oli Kadri oma tervise pärast enam kui meeleheitel. Ta on käinud kümme aastat mööda arste ja tervis on sellest läinud aina hullemaks. Kaebuste leevendamiseks määratud hormoonravimid on rikkunud üsna tugevasti tema tervise. Oleks keegi talle kümme aastat tagasi öelnud, et kulla laps, ära söö toiduaineid, mis on sulle kahjulikud! Aga allergoloogi juurde suunamise asemel sai ta aina hormoonravi, mis jõudis lõpuks täielikku ummikusse. Õnneks soovitas üks tark inimene, nähes Kadri aastatepikkusi kannatusi, pöörduda tal allergoloogi poole. Tuttavate soovitusel oli Kadri üks viimastest patsientidest, kes sai 45 aastat allergoloogina töötanud teaduste doktori Larissa Rodmani eravastuvõtule. Doktor Rodman (71) on sellest aastast alates pensionil ja enam haigeid ei ravi. Võib aga öelda, et ta jõudis päästa Kadri Voorandi tervise. Pärast põhjalikke allergiateste selgus, et Kadri ei tohi süüa muna, soja ega pähkleid.

Kadri Voorand oleks täna tervem, kui teda oleks suunatud juba kümme aastat tagasi allergoloogi juurde.

„Käisin küll ühe ja teise arsti juures, aga tervis läks sellest järjest halvemaks. Kindlasti on arstid erialaliselt väga head, aga minu jaoks ei olnud need õiged valikud,” tõdeb Kadri, kui ta toiduallergia teemal intervjuule kutsun. „Sattusin läbi mitme soovitaja allergoloogi juurde, kes läks kohe pensionile. Ta on kõiki inimesi aidanud. Tema oli esimene inimene, kes selgitas esimese kümne minuti jooksul välja, mis mul viga on. Ta esitas paar küsimust lapsepõlve kohta ja sai aru, et mul on olnud toiduallergia juba lapsena, aga keegi ei olnud seda tähele pannud. Kuulasin teda suu ammuli: jah, oli küll nii, just need kaebused on mul olnud terve elu. Oleks keegi tegelenud kohe nende hädadega, mille üle kaebasin, oleks ära jäänud kogu see piinav ahel, millega olen pidanud aastate jooksul tegelema,” jutustab Kadri. Kõigepealt andis dr Rodman Kadrile paarinädalase puhastumise dieedi. Neid toiduaineid, mis nahale reaktsiooni tekitasid, ei tohtinud suu sissegi võtta. „Ta tegi väga paljude allergeenidega täppe nahale ja kõik ained tulid konkreetselt esile. Need olid levinud asjad, mida söön iga päev. Ilusti tuli välja, mida ma ei tohi üldse, mida võin natuke ning mida võin rahumeeli edasi süüa. Kuu aega hiljem hakkas mul minema kergemaks. Kui libastusin ja sõin toitu, kus oli muna sees, läks kohe halvaks. Tihtilugu on nii, et kui sõidan esinema ja toit tuuakse lava taha, ei saa ma küsida, kas see sisaldab muna, sest muud sööki lihtsalt ei ole. On olnud tagasilööke, aga mu tervis on läinud tuntavalt paremaks. Mul oli lõpus juba nii halb olla…” meenutab Kadri.

Doktor vaatab mind sekundi ja ütleb, et peaksin laskma kontrollida piimaallergiat. Kust ta seda teab? Sellest, et ma niisutan huuli.

Ta räägib, et nahaprobleemid on üks asi, aga on terve ahel, mis tekib, kui sööd sulle sobimatuid toiduaineid. „Hormoonravi, mida olen saanud, on mu kehale väga halvasti mõjunud. Ma ei taha enam mitte kunagi kuulda hormoonravist! Kõik algab ju sellest, mis toimub su sees. Hormoonide töö on nii tugevalt toiduga seotud. See, mida sööd, mõjutab kaudselt ka hormoonide tasakaalu. Naiste- ja ka nahaarstid korrutavad, et söök seda ei mõjuta, aga ma ju näen iseenda pealt, kuidas mõjutavad ja mis on tehtud valesti.” Kadri on alati olnud kõigesööja, ent alles nüüd ta näeb, kui positiivselt mõjub, kui ta ei söö muna, soja ega pähkleid. „Toiduallergia on väga keeruline. Kuna mu elutempo on kiire ja pean tihti sööma väljas, siis käin mööda restorane ja uurin, ega toidu sisse pole pandud neid aineid, mida ma süüa ei tohi. Meie restoranides on küll juba roogasid gluteeni- ja laktoositalumatutele, aga munaallergikutele mitte. Veganitoitudes küll muna ei ole, aga nendes on muna asemel soja. On väga vähe restorane, kus minusugune süüa saab,” ütleb Kadri ja muigab, et peab kõigest hoolimata siin kliimavöötmes ellu jääma.

Doktor, kuidas te seda kõike teate?

Kohtumine Kadri Voorandi vaevustele põhjuse leidnud ja pensionile suundunud dr Larissa Rodmaniga on meeldejääv, sest tegemist on temperamentse tohtriga, kes räägib oma valdkonnast kirglikult. Kohati tundub, et kogu seltskond kohvikus, kus kohtume, viivitab söömisega, et elavalt seletava dr Rodmani juttu lõpuni kuulata. Sest see on hariv ja huvitav. Leningradis pediaatriainstituudis kõigepealt lastearstiks õppinud Rodman spetsialiseerus üsna pea allergoloogiale ja on teinud sel teemal teadustööd. Ta vaatab mind sekundi ja ütleb, et peaksin laskma kontrollida piimaallergiat. Kust ta seda teab? Sellest, et ma niisutan huuli. Ja mu käed – miks need nii kuivad on? Pean kindlasti laskma mingeid allergeene kontrollida. On kümneid tunnuseid, mis ilmnevad välispidisel vaatlusel või küsitledes – ja need annavad aimu allergia olemasolust. Tean oma pikaajalisest kogemusest nahaprobleemidele lahenduste leidmisel, et selliseid momente oskab tähele panna vaid haruldaselt pühendunud tohter, kel on selleks aega ja huvi. Dr Rodman alustas eravastuvõtuga juba 1990-ndate alguses, sest ta ei leppinud pooletunnise vastuvõtuajaga, mida riiklik meditsiiniteenus patsiendile ette nägi. „Nõukogude ajal oli allergoloogi konsultatsioonile määratud 45 minutit. Aga nüüdsel ajal on pool tundi. Seda on vähe selleks, et korralikult vestelda ja analüüsida, rääkimata veel testide tegemisest. Allergoloog on universaalne eriala, kus pead teadma nii hingamisteede kui ka seedetrakti patoloogiast, tundma kutseallergiat, kurgu- ja kõrva- ning loomulikult ka nahahaigusi. Allergia haarab kõik organid ja süsteemid ning sa pead teadma teistest haigustest, et saada aru, mis on selle patsiendi puhul juhtiv. Lühikese ajaga ei jõua arst leida põhjust. Erapraksises oli mul igale patsiendile tund aega ja me ainult rääkisime. Pärast seda kohtusin eraldi ja tegin nahatestid,” ütleb ta.

„Allergoloogi iga diagnoos algab kaebuste ja haiguse kulu analüüsist. Mida te eile sõite? Kus eile käisite? Kas teil on olnud päikeseallergiat? Mis haigus oli teie emal, teie lastel, teie õel? See kõik lubab mul vormistada diagnoosi alused. Millised nähud on nahal ja hingamisteedes – need on tekkinud elu jooksul ning inimese jaoks mõnikord märkamatud. Aga allergoloog juba analüüsib selle põhjal: mis alusel allergia on tekkinud ja kas ongi üldse allergia. Või on hoopis pseudoallergia, mis väliselt näeb välja nagu allergia, aga sisemiselt ei ole. Allergoloog püstitab potentsiaalse diagnoosi ja hakkab oma arvamust tõestama. Selleks on nahatestid, et määrata allergeenid, mida saab nahal testida. Lisaks vereanalüüsid. Peale selle saab veres otsida spetsiifilisi antikehi, mis vastutavad allergia eest.” Kui küsida Larissa Rodmanilt, mis tekitab allergiat, peab ta elava loengu allergeenidest ja antikehadest, mis tekivad organismis – mu kaustiku lehekülg saab täis graafilist joonistust, kuidas nuumrakkudest vabaneb histamiin, tekivad allergianähud ja algavad kaebused. „Immuunsüsteem on meie kaitseliit, et kaitsta organismi välistegurite eest. Iga allergeeni vastu hakkab organism võitlema spetsiifiliste antikehadega. Vähk on samuti immunoloogiline süsteem – vähirakud on muutunud võõrad rakud, mille vastu hakkab organism välja töötama antikehi. Immuunsüsteem on nagu kosmos. Kui küsite, millal lahendame immunoloogia probleemid ehk saame teada, mis vallandab allergia, siis juhtub see juhul, kui saame teada, mis annab immuunsüsteemile käsu, et antikehad asuksid tööle. Mis see on, seda teadus veel ei tea.”

Kas see on toit, mida sisse sööme?

„Ei pruugi olla. Allergia on kiirreageeringu väeosa. Allergilised antikehad hakkavad arenema kokkupuutes korduva allergeeniga. Selle tõttu tekib järsk vastupanu ja haiguse ilmingud on väga ägedad, sest organismis vabaneb lisaks palju bioloogiliselt aktiivseid aineid, näiteks histamiin. Nõgeslööve, tursed ninas ja muud nähtavad kaebused – need on äkilised reaktsioonid, mille tõttu allergia on nähtav. Antikehad „kaitsevad” meid ka kassi- ja koerakarvade ning õietolmu eest.”

Pensionile suundunud allergoloog Larissa Rodman on nõustanud haigeid 45 aastat ja on oma eriala täielik fanaatik.

Miks siis ravivad arstid allergiaid hormoonidega?

„Igas allergilises reaktsioonis osalevad hormoonid, eeskätt neerupealiste hormoonid. Tavaliselt läheb allergiašoki ajal prednisolooninimelise hormooni tase alla ja ägedate allergiliste reaktsioonide ravis on esimene käik taastada neerupealiste töö. See on sümptomaatiline ravi.”

Aga haiguse põhjus?

„Põhjust ei leita alati otseselt. Selleks peab suunama allergoloogile, kes hakkab asja uurima oma vaatenurgast.”

Kas allergiat saab välja ravida?

„Ei saa. Allergia ilminguid võime ravida, aga mehhanismi teket ei oska me veel pidurdada. Väga oluline on geneetiline soodumus. Esimesed immuunglobuliin E antikehad hakkavad arenema 11. rasedusnädalal. Nad ei läbi platsentat, aga kui inimesel on geneetiline eelsoodumus, siis see on väga oluline moment. Valmidus allergilisteks reaktsioonideks võib olla juba ema kõhus. Aastatega lähevad kõik reaktsioonid meie organismis aeglasemaks. Esimestel eluaastatel haarab lapsi toiduallergia, viie-kuueaastaselt, aga sagedamini 11-12-aastaselt lisandub õietolmu- või mõni muu allergia. Naistel võib ägeneda allergia raseduse ajal ja pärast sünnitust. Allergia ägeneb krooniliste hingamisteede haiguste puhul. Kui tasakaal on kadunud seedetraktis ning on mao- ja peensooleprobleemid, on jälle allergia platsis. Kolmanda maailma riikides, kus on rasked bakteriaalsed infektsioonid, on allergiat palju vähem kui tsiviliseeritud maailmas, sest immuunsüsteemil on juba, millega tegeleda. Kogu organismi energia on suunatud bakteritega võitlemisele. Seal, kus kõik on hügieeniline ja puhas, ei ole organismil millegagi võidelda, ning kui on ka geneetiline eelsoodumus, hakkavad arenema antikehad. Allergia on evolutsiooni ja tsivilisatsiooni tulemus. Mida puhtamalt elame, seda sagedasem on allergia. Täna räägivad pediaatrid emadele, et kui sul kukkus lapse lutt maha, siis limpsi keelega üle ja anna lapsele. Las laps kohtub bakteritega ja seejuures mitte eriti võõrastega. On teada, et väga mustades kodudes ja mitme lapsega peredes esineb allergiat statistiliselt harvem, sest immuunsüsteem võitleb bakteritega, mitte ei mõtle toiduallergiate teemal. Kui organismil ei ole midagi muud teha, siis hakkab ta mõtlema.”

Mis siis aitab allergia vastu? Mida teha, kui ei taha end elu lõpuni hormoon- kreemidega määrida ega tablette süüa?

„Tuleb välistada kokkupuuted allergeenidega. Kui räägime toiduallergiast, tuleb määrata kõigepealt õige allergeen. Need on grupeeritud ja maailmas on kuus sagedasemat allergeeni. Ühendriikides ja Kanadas on juhtiv allergeen maapähkel, mida meil nii palju ei sööda. Meil Eestis on muna ja piim esimesel kohal. Samuti on sagedased nisujahu, kala, viimastel aastatel on ka koorikloomad (krabid ja krevetid) väga agressiivsed allergeenid.”

Aga selgitamine ei ole ju üldse nii lihtne. Ainult nisujahuallergiaga pole ma ju pääsenud, sest lisanduvad kümned rist- ja kontaktallergiad?

„Kui on nisujahuallergia, on arvatavasti kasvõi peidetud kujul ka õietolmuallergia, üldse heinaliste allergia. Selleks tuleb teha uuringud ja rääkida inimesega väga pikalt.

Kadri Voorandi sõnul on hormoonravi talle väga halvasti mõjunud ja ta ei taha sellest enam kunagi midagi kuulda.

Viimasel ajal kuulen üha enam õigest tervislikust eluviisist. Selleks peetakse bioloogiliselt aktiivse toidu söömist. Aga kui inimene on allergik, peab ta sada korda mõtlema enne, kui alustab „õiget eluviisi”. Ta ei tohi süüa bioloogiliselt aktiivseid toiduaineid, mis kiirendavad ainevahetust. Need produtseerivad tihti pseudoallergilisi reaktsioone, mis paisatavad väliselt nagu allergia. Näiteks oli aeg, mil söödi väga palju punast päevakübarat. Samuti kuivatatud vaarikaid ja musti sõstraid – need kõik on histamiini vabastajad. Või tohutult kiidetud ingver, mis on väga agressiivne histamiinik. Kui inimene on allergik, on tal juba rahulikus seisundis histamiini nivoo kõrge. Kui seda veel lisame, algavad allergianähud. Ebasoovitavad on ka kurkum ja kaneel, mida tihtipeale raputatakse kohvile. Greip on väga agressiivne, samuti greibimahl, ka ananass ja kiivi ning Lõuna-Ameerikast pärit goji- ja inka marjad.”

On teada nn Hiina restorani sündroom, kus pärast restoranis söömist tekivad allergikul kramplikud valud kõhus ja võivad tekkida ka tursed.

Aga need turgutavad ju immuunsüsteemi?

„Võõrad, bioloogiliselt aktiivsed toidulisandid peab allergik oma menüüst välistama. Jah, immuunsüsteemi need turgutavad, aga ägeneb see osa, mis juba lonkab. Allergia läheb aktiivseks. Allergikutele on keelatud ka väga tugevad histamiini vabastajad B1- ja B2-vitamiinid, igasugused balsamico’d, samuti koorikloomad. On teada ka nn Hiina restorani sündroom, kus pärast Hiina restoranis söömist tekivad allergikul kramplikud valud kõhus ja võivad tekkida ka tursed. See on seotud toidulisanditega ning on pseudoallergiline reaktsioon. Palju armastatakse süüa parmesani, aga allergikule on see mittesoovitav, sest sisaldab türamiini, mis kutsub esile allergilist laadi reaktsiooni. Allergikud peaksid juustu läbi kuumutama, siis on kahjud väiksemad.”

Kui teid kuulan, siis jääb mulje, et allergikud ei saagi enam midagi süüa.

„Miks? Vaadake, kuidas elavad veganid. Nad elavad ka ilma mune söömata. Praegu on saadaval isegi munavabu majoneese. Kõiki toiduaineid saab asendada. Näiteks võib kuumutada toiduainet, mille vastu on allergia, aga mis kuumutades enam ei kahjusta. Näiteks inimene, kes ei saa süüa toorest õuna, võib seda süüa kuumtöödeldult. Sama on juustu või piimaga. Tõsi, allergikutel on väga keeruline süüa väljas. Meil ei ole veel kombeks, et korralikus restoranis saad mikrodoosi tasemel teada näiteks kastme koostise. Sul on õigus seda küsida. Ühendriikides on see tavaline, sest allergikuid on väga palju ja tugeva allergia puhul võivad juhtumid lõppeda isegi surmaga. Kui leiate poest küpsised, mis ei sisalda piima ega muna, siis on tootja kirjutanud etiketile: võib sisaldada jääkkogustes muna ja piima. Sest eile toodeti selsamal liinil muna ja piima sisaldavaid küpsiseid ning seadmetel võivad olla mikrojäägid. See mõjutab ainult väga tugeva allergia puhul ja see on tootjate enesekaitse.”

Kas allergia võib ka tappa?

„Võib küll. Äärmuslik allergiline nähtus on anafülaktiline šokk. See on vererõhu langus, mille käigus inimene kaotab teadvuse. Tekivad tursed ja teised tüüpilised lööbed, samuti hingematmine. Näiteks herilase nõelamise vastu väga allergilistele inimestele on olemas spetsiaalne püstolikujuline seade, millest enne teadvuse kaotust endale ravimit süstides vererõhk tõuseb.”

Mis on toidutalumatuse ja -allergia vahe?

„Allergia on immuunsüsteemi reaktsioon. Selleks peab olema spetsiifiline allergeen, mis kohtub spetsiifilise antikehaga. Toidutalumatus on hoopis muu asi. Agressiivne toit võib iseenesest tekitada seedetrakti haiguseid või kui organismis puuduvad mõned ensüümid, nii et tekib laktoosi- ja gluteenitalumatus. Toidutalumatuse juures ei esine allergilist kohtumist antikehadega. Need näevad väga tihti ühtmoodi välja, eriti kui inimene on allergilise kallakuga. Praegu on 40–45% maailma inimestest allergilised, industrialiseeritud linnades koguni 60%. Ma ei välista, et saja aasta pärast elab maailmas 20% mitteallergikuid ja ülejäänud inimesed on kõik allergilised.”

See on siis 21. sajandi katk?

„Pakun, et 22. sajandil on kõik loomaaiad klaasi taga või pelgalt hologrammidena. Käiakse ringi skafandrites. Loodan siiralt, et leiame selleks ajaks selle kõige tähtsama „ülema”, kes vajutab meie organismis nuppu ja vallandab allergilise võitluse. See saab olla ainult geeniteaduse arenemise tagajärg.”