Küsimusele, millist tagasisidet on lavastajate tandem kuulnud, vastas Ene-Liis Semper: “Inimesed on hästi liigutatud, selle üle on väga hea meel. Osadel on pisarad silmis, osad naeratavad ja ütlevad, et see oli midagi, mida tasub meenutada, teised ütlevad, et see jääb meelde väga pikkadeks aastateks. Igaljuhul on väga meeldiv, et inimesed on emotsionaalselt haaratud sellest, mida me tegime.”

“Absoluutselt mitte," vastas Tiit Ojasoo, kas nende soov oli publik pahviks lüüa. "Meie eesmärk ei ole juba ammu inimesi raputada, vaid me peegeldame ja sünteesime seda reaalsust, mis meie ümber on. Õnneks meil oli piisavalt kaua aega seda lavastust ette valmistada. Saime mõelda sellele, et Eestis on ilus elada hoolimata sellest, et siin on hästi palju kibedust nii meie elus kui ajaloos."

"Tänane päev on selles mõttes eriti korda läinud, kuna inimesed, kes tulid juba majja sisse, olid nii õnnelikud ja kõik ütlesid, et see oli nii pidulik – väljas on lõkked," kirjeldas Semper, kui uhked nad enda tehtu üle on. "Meil on sada lõket ümber ERMi maja. See on elav tuli keset veebruari ööd. See on kõige ainulaadsem asi, mida saab üldse teha – mõelda, mis kliimavöötmes me elame. Tuli on see, mis meid soojendab ja hoiab."