Vaikse ookeani ületanud Marko Matvere sai tagumikku nõelata

"Maa peab lähedal olema! Hommikul nägime laeva, lõuna ajal vaala ja suuremaid merelinde, väike tuun jäi landi otsa ning Toonart hakkas jalgrattaid parandama," pani Marko 13. aprillil "Nordea" logiraamatusse tähelepanekud kirja.
Tal oli õigus!

Pudikeel selgeks!
14. aprillil kell 3 öösel lasid ilmarändurid Prantsuse Polüneesia kõige lõunapoolsema Fatu Hiva saare lahes ankru sisse.
"Hommikul luugist välja vaadates, avanes majesteetlik looduspilt. Laht on ümbritsetud kõrgetest, rohelusega kaetud kaljudest, mis moodustumise ajal ning hilisema erosiooni toimel kummalisi ümaraid vorme on omandanud. Sopi lõpus asub saare üks kahest külakesest.
Meile tuttavad ameeriklased olid juba kaks päeva kohapeal jõudnud logeleda. Nende kapten soovitas maale minnes lollikesi teeselda ja hästi halba inglise keelt pudistada, see päästvat migratsiooniformaalsustest," kirjutas Matvere.

Proua ajas võimuesindaja minema
"Nimelt ei ole Fatu Hiva politseil tollimiseks volitusi (sisseregistreerimine käib Nuku Hival), küll aga võivad nad su laeva peale tagasi kupatada. Meiega olekski ilmselt midagi taolist juhtunud, kohalik politseinik tabas meid hetkel, kui tegime ühe prouaga poe juures autorendikaupa.
Proua peletas võimuesindaja minema, turistidelt saadav raha on tähtsam, kui muud mängud. Varsti vuraski uhke kastiga džiip ette, rooli taga äsjamainitud naise abikaas – rahvusmustris tätoveeringutega ehitud polüneesia jõmmkärakas. Reisi üle mägede, teise külla, võiks kirjeldada kui vaikset, põrinal kulgemist lõputus botaanikaaias.
Iga kurvi taga avanesid aina järgmised, maigutamavõtvad vaated. Aegajalt tehti peatus, et popaa’d(üldine nimetus valgele inimesele) saaksid ahhetades pildistada ning filmida. Kohe, kui juht silmas mõnda meist kaamerat näo ette tõstmas, vähendas ta kiirust."

Rõõmus ja trullakas rahvas
"Polüneeslased on rõõmus ja trullakas rahvas. Kõhnadeks ning lihaselisteks jäävad ainult need, kes päevast päeva palli taga ajavad ja ajajaid jätkub, pallimängud on au sees.
Muudest argistest tegevustest võib mainida kopra tegemist, kalapüüki, kunstkäsitööd, muruniitja või saega laristamist( mis eestlastelegi nii tuttav ja armas on), vestlus sõbraga ning ukulele plõnnimine poe juures, vestlus sõbrannaga iluaia teemal, laulmine õhtusel jumalateenistusel, seriaali vaatamine jne.
Näiliselt keegi nagu eriti tööd ei tee aga elukeskkond on ka kehvemates majapidamistes puhas ja hoolitsetud. Naermine ja naeratamine koos viipamise ja kätlemisega on in. Liigutused sooritatakse aeglaselt või mõõdukas tempos aga kaval helk silmis kõneleb lõpmatust soovist miski riugas või trikk välja mõelda, et kõvasti naerda saaks."

Vargad Nordeal!
"Kaupluseid on vähe ja need nagu vineerist pühamud, kuhu sisenedes jalanõud ära võetakse. Meid kantseldav proua ütles, et tema ei võta jalgu lahti, kuna tal on juba kaks korda kallid kingad ukse tagant ära varastatud.
Varastamine olla saarele tulnud koos televiisori vaatamisega. Noored õppivat sealt igasugu lollusi ja matkivad siis ekraaniltnähtut. Vargad on kõigile teada-tuntud isikud ning kui sa omi asju tagasi soovid, pead koos politseinikuga 2-3 majapidamist läbi käima.
Ka meid tabas sadamasse tagasijõudes ebameeldiv üllatus, keegi oli Nordea kaatrit kasutanud või isegi ärandada püüdnud. Mootor tõrgub juba mõnda aega (jahutusvesi ei ringle, tulemuseks ülekuumenemine ja seiskumine).
Julla seisis teise koha peal ning aerud tolgendasid tullides. Aga võib-olla tahtsid kai peal aega surnukslöövad noorukid lihtsalt proovisõitu teha, ei tea."

Marko saab tagumikku nõelata
16. aprillil läksid ilmarändurid uuele saarele. "Tahuatule tulime saksa hambaarsti soovitusel – ilus lahesopp ja võimalus ise puudelt vilju noppida. Nopimegi.
Greipfruudid, laimid ja kookospähklid. Greibid on magusad, pirni kujuga ja imiku peast pisut suuremad. Võsas rahmeldades satume herilasepesa peale. Saan kaks matsu, ühe tagumikku, nagu odavas komöödiafilmis. Valust karjudes põgenen laeva tagasi. Viljad salves, purjetame mõne miili kaugusel asuvale Hiva Oale."

Eurooplase pelgupaik Hiva Oa?
"Alevik Hiva Oa’l on juba moodsa infrastruktuuriga paik. Siin on poode ja panku, raamatukogu, postkontor, mitu restorani jne.
Euroopa liidu kodanikele on riigisviibimine tasuta ja ühekordse registreerimisega lubatud kuni 10 aastat. Kui elad jahis, ei pea kaks esimest aastat ka makse maksma. Teised rahvad on sunnitud politseis tasuma 1200 eurot tagatisraha inimese kohta, millest 90% maksab pank riigist väljumisel tagasi.
Teeme, samuti kui Fatu Hiva’l, saaretuuri džiibiga. See on nn. eratakso, mille Peeter leiab eelmisel õhtul poe juurest. Juhiks ning omanikuks ca 50-aastane polüneeslanna Marie-Jo, kes kõneleb mõningal määral ka inglise keelt. Meie huviks on tiki’d, iidsed kiviskulptuurid, tähistamaks ja kinnistamaks kõrgeltsündinud isikute mana(vägi ja mõjuvõim, mille inimene sünnihetkel kaasa saab)."

Täishäälikutest koosnev keel?
"Marie-Jo’d teavad ning tunnevad kõik, kõikjal viibatakse või tervitatakse teda, vahetatakse mõni sõna. Polüneesia keel näikse koosnevat ainult täishäälikutest ja kõlab umbes nii:” Auaiiauoo, uauiee oee-aa!”
Terasemal kuulamisel on ikka kaashäälikuid ka võimalik täheldada ning ma julgen arvata, et kui inimesed küsivad Marie-Jo’lt millega too tegeleb, on vastus tõlkes midagi taolist:” Ah, ei midagi, vean popaa’sid tiki’sid pidi.”

Kadunud hipi
"Oa Poale siirdusime jällegi saksa hambatohtri mahitusel. Seal pidada tunniajase jalutuskäigu kaugusel elama Manfredi nimeline frits, kelle käest saab osta puu- ja köögivilja, kitse- ja kanaliha.
Sidusime oma rikkis mootoriga julla sadamakai külge ning siirdusime Manfredi otsinguile. Polnudki raske leida, viidad näitasid. Külatänavat mööda liikusid meile vastu kottide ja ukuleledega noored polüneeslased, kes kõik loivasid sadama poole.
Nädalavahetusel oli toimunud suur pidu õlletelgis, telk oli veel püsti ja parasjagu koristati laga.
Fritsu hütt oli kõrgel mäe otsas, kukkede ja kitsede kisa algas hetkest, kui me väravast sisse astusime. Majapidamine oli närune aga tõesti, viljapuid ja linde-loomi palju. Manfredit ennast ei kuskil. Küll hõiklesime ja hallootasime lootuses, et ehk hipi lihtsalt magab peatäit välja, tulemuseta.
Vantsisime mitmesajameetrikõrguse mäe otsast tühjade kätega alla. Paralleelselt rajaga, põlispuude all, kulges jahe mägioja, suplemine jahutas ja lohutas. Konks üleval, suundume 25 miili kaugusele, saarestiku tähtsamaile mättale – Hiva Oale."

Ere looduselamus
Laht on kõikide tuulte eest täiesti kaitstud ja ka lainetus ei jõua sopini. Siin, kujutan ette, tundsid kõrilõikajad ennast tõesti koduselt. Hommikul marsime koseni ja tagasi…
Kose nimi on Vaho Mo ja jalgsimatk sinna kestab 1,5 tundi. Kogu 6 km teekonna jooksul näeb paremal ja vasakul iidseid majaasemeid. Mõni on väga suurtest kiviplokkidest laotud vundament, sellistel on kaev põranda sees ja tiki valvuriks väljas.
Kosest enam edasi ei saa, tee lõpp. Ilmselt tegelesid kunagised asukad aktiivselt laevade varustamisega, paremat ankrupaika annab otsida. Sissesõit on suure purjelaeva jaoks küll pisut kitsas aga täislaevadel teenis palju tugevaid mehi, need pukseerisid aluse sõudepaatidega sisse. Mitte kaugel liivarannast, künka otsas, nägime ca 20 valget risti, tõenäoliselt ebaõnnestunud sissesõit lahte.
Vesi langeb koses 400 m kõrguselt. Surve ei ole kuigi suur, ujusime üle väikese jaheda järve ja olimegi pesumasinas. Selliseid koski olen varem näinud ainult filmides.
Kui pilgu üles tõstan, sinna kust valgus paistab, näen pilvi ja tiirutavaid fregattlinde. Üks eredamaid looduselamusi senises elus.

Tõnu Kark, sul on teisik!
"Õhtuks sõidame Taioahae lahekesse 5 miili kaugusel. Siin asub tähtsaim asundus Markiisi saartel. Loodame õiendada mitmeid varustusse ja remontipuutuvaid asju. Aarne, Ain ja Lembit vuravad džiipidega üle mägede ja istuvad lennukisse. Lennuki pealt ootame Juhanit koos Anneliga ja Meelist. Terve õhtu ja öö on sadanud lagedat vett.
Lahkumispeo peavad minejad pizzarestoranis, kus meid teenindab ligi kuuekümneaastane lõbus naisolend, kelle miimika, silmad, nina ja suu meenutavad kedagi tuttavat sellisel määral, et murran tund aega pead. Pole kahtlust – Tõnu Kark! Tea, Tõnu, et Nuku Hival elab sinu teisik naise kehas."