Kas tegemist on paratamatusest sündinud säästuversiooniga või üllatume hoopis positiivselt? Telekanal on võtnud riski ja läinud rahva kõige armastatumat saadet ringi mudima. Siin on viis asja, mis võivad minna nii, aga ka naa, keegi tont ei oska seda enne eetrit ette arvata.

Kellele lähevad korda tundmatud "staarid"?

Vähemalt on juba selge, et suurim hirm "rahva näosaade" ehk naabrionu Heino tasemel karaokelauljad ja Kasatšoki-Jürid, osutus asjatuks ja nii tavalised need "tavainimesed" nüüd kah ei ole. Näosaate uue hooaja osalejate kohta võiks öelda "poolprofessionaalid" - lauluõpetaja, Otsa-kooli vilistlane, muusikaliartist jne. Seega pole alust karta, et läheb läbuks ehk hakatakse viisist koledasti mööda laulma ja tüütult veiderdama.

Kas aga on’s poolprofessionaalidel publiku jaoks piisavalt tõmbejõudu, on alles tõestamise küsimus. Eks nad ju, kuigi ise laiemale avalikkusele tundmatud, parodeeri ikka superstaare. Kas parodeeritavate staarifaktorist piisab? Saamegi vastuse, kelle ja mille pärast me seda saadet õieti vaadanud oleme. Kas asi oli staarides, paroodiates või nende kahe koosmõjus, kus üks ilma teiseta ei toimi?

Ka meedial on otsustamise koht, kas tundmatud tähehakatised väärivad sama suuri kajastusi ja persoonilugusid kui kuulsuste nahka pugenud kuulsused.

Mis on osalejad noored nagu staarisaates?

Kui võistlejate tutvustused üles pandi, mõtlesin, et nad kõik võiksid osaleda hoopis superstaarisaates - tegemist on noorte, silmaga hinnates ka üsna ühevanuste inimestega. Tundub, nagu oleks saates korraga künnise ületanud üks tubli skaudilaagri rühm.

Nn vanas näosaates aga esines igale põlvkonnale armsaid tähti. Kas vanem publik saab piisavalt äratundmist vaid parimais aastais kohtunike Mart Juure ja Mait Malmsteni kujul või hakkab telekanalite süvenev noortekultus neil hinges kripeldama? Miks ei võiks saates proovi teha mõni pensionil pianist või staažikas ooperikoori laulja?

Kas Osolinist ja Vaarikust jääb auk?

Ka kohtunikepink ei pääsenud muudatustest. Püsivalt sai Tanja Mihhailova kõrvale pingile seni külaliskohtunikuna pildil olnud Mart Juur ning lisandus Mait Malmsten. Puudu on eelmiste hooaegade killupildurid Olav Osolin ja Andrus Vaarik, kelle kohalolekuga on pühendunud näosaatefänn harjuda jõudnud. Vähemalt Osolin on vihjanud, et küsimus võis ehk olla soovitud honoraris - saate tootjatega polevat ta kokkuleppele saanud, kuigi ta ei täpsustanud mille osas.

Ehk saame neid vähemalt mõnes episoodis vähemalt külalistena näha?

Kas liiga kirjuks ei lähe?

Formaadis on veel üks muudatus - kui varem pääsesid finaali kõik kaheksa osalejat, on nüüd igas saates väljalangeja, kelle asemele astub järgmine kord juba uus inimene. Aga kas see on ikka hea mõte? Vaevu jõuab televaataja mõne võõra näoga tuttavamaks saada, kui juba tuleb jälle keegi… Kas sellisel voorimisel on üldse mõtet? Ning taas kord näib näosaade nihkuvat superstaarisaate poole, sest sealgi on väljalangejad.

Vahepeal tundub, et ehk oleks võinud siis juba staarisaadet tehagi - noored auahned inimesed, kes esitavad kuulsate lauljate maneere järele ahvides kellegi teise poolt kuulsaks lauldud palasid, neid hindavad kohtunikud ja igas saates langeb nõrgim välja. Ah jaa, üks erinevus siiski on - “Eesti otsib superstaari” osalejaid otseselt ei grimmeerita kellekski teiseks.

Kas formaat pole juba väsinud?

2013. aasta kevadel eetri vallutanud näosaade on juba piisavalt vana, et väike väsimus hakkaks konti murdma. Varem pakkusid nn suursaated vaheldust - kord oli eetris tantsusaade, siis superstaarisaade, vahelepõikena uisusaade ja veel mõni teine laulusaate formaat. Praegu paistab, et peale näosaate midagi glamuurifaktori poolest võrreldavat loota ei ole ning iga loogiliselt mõtlev ja telekanalite rahaasjadega pealiskaudseltki kursis olija mõistab, et praegustegi formaadituunimiste taga on muu hulgas püüe eelarvet kokku tõmmata. Iga produtsent on pidanud sügishooaja ettevalmistustes kompromisse tegema ja vaevalt selle saate tootjatele erandit tehti.

Maailmas on viimasel ajal kõmu tekitanud analoogne formaat “Maskis laulja”, milles kuulsused, kes ei pruugi üldse olla professionaalsed lauljad, vaid näiteks sportlased või realitystaarid, kostümeeritakse üle kere äratundmatuseni (linnuks, loomaks, müütiliseks olendiks jms) ja reaalseks jääb ainult nende hääl. Seda saadet on kriitikud nimetanud kõige lollakamaks teleavantüüriks üldse, aga avahooaeg osutus Ameerikas pööraselt populaarseks ja rekordeid on saade püstitanud ka Saksamaal. Kas me poleks võinud hoopis midagi sellist vaadata? Ah jaa, Kanal 2 toob ju peagi eetrisse selle vaese venna - “Karvased kosilased”, kus armuotsijad peidavad end loomakostüümi…