ARVUSTUS | "Matrix: Ülestõusmine" ei ole mitte lihtsalt halb, vaid heidab varju tervele filmisarjale

Neli Oscarit võitnud supermärul "The Matrix" oli 1999 aasta suurfilm, mis muutus kiirkorras klassikaks. Endiselt üks kõrgemini hinnatud võitluskunsti teosed läbi aegade on ka minu lapsepõlve üks lemmikuid, stiilne visuaal ja hämmastav soundtrack on ainult piisk vett ookeanis tolle meistriteose kirjeldamisel.

Veidral kombel mõned aastad hiljem kooliprojekti raames kirjutasin essee, et miks tulevased järjed ("The Matrix Reloaded" ja "The Matrix Revolutions") saavad olema totaalsed põrumised, sest filmitegijad vennad Wachowskid (tänaseks õed Wachowskid) ei taju oma loomingu väärtust fännide silmis. Jõudsin sellele järeldusele, kui sinisilmse fännina vaatasin ühel õhtul pikka intervjuud lavastajatega, kus nad kirjeldasid enda nägemust Matrixi maailmast ja sellest, miks see niivõrd oluline on. See ei olnud absoluutselt seotud sellega, miks inimesed sellesse armusid. Kooliessee pealkiri oli muide "Miks "The Matrix" oli juhuslik õnnestumine". 

2003. aastal ilmunud järjed demonstreerisid suurepäraselt, et fännide ja loojate nägemused “Matrixi” kohta on erinevad. Teine osa oli keskpärane ja kolmas oli juba pigem halb film, seega otsustasin need unustada. Samas 2003. aastal ilmus ka imeline "The Animatrix", mis taaskord oli vapustavalt hea, tabasdes lühifilmides selle maagia, mida fännid  niivõrd armastasid. Ajaga hakkasin leppima, et Matrixi triloogia tasakaalustab ennast lõpuks ära ning suures plaanis on tegelikult ju täiesti korralik ulmemäruli kogumik, mida aeg otseselt ei puuduta. Ja siis kuulutati välja neljas osa "The Matrix Resurrections" või "Matrix: Ülestõusmine" ning esimene mõte mu peas oli: "Oh ei ..."

Eile Eesti kinodes esilinastunud ulmemärul on kaks ja pool tundi pikk ning kindlasti jagab inimesed leeridesse. Mitu kihti fänniprille ehk isegi suudab selle vaadatavaks ähmastada, kuid üldiselt saab kindla sõnaga öelda, et film on totaalne põrumine. 22 aastat on ainult süvendanud lõhet loojate ja fännide vahel ning uus lugu mitte ei ole halb ainult individuaalselt, vaid üritab endaga põhja kiskuda ka esimest kolme filmi. Samal ajal pean tunnistama, et peale eilset kinoelamust teine ja kolmas osa enam nii halvad ei tundugi ...

Üldiselt ei soovi ma kunagi filmide peale kuri olla või inimeste loomingust negatiivselt kirjutada, eriti kui veel niivõrd sümpaatne näitleja nagu Keanu Reeves on peaosas, kuid siin minu käsi väänatakse. Raske on isegi leida positiivset, kuid ma proovin. Härra John Wick on endiselt oma parimas vormis ning teda ekraanilt vaadata on nauding. Ilma Keanu sarmika olekuta oleks siin tõenäoliselt tegemist prügi kategooriasse mineva teosega. 

Teine positiivne osa on loo algus. Jah - tõepoolest - lugu algab mõnusalt mahlase eneseiroonia ja humoorika metamaailmaga, mis julgelt otse ekraanil kritiseerib Warner Bros. otsust teha triloogiale järg, soovitakse seda või mitte. Rahvas nautis seda osa ja mina samuti - hästi lavastatud ja hea sissejuhatus kaua puhkusel olnud maailma. 

Kahjuks edasi läheb ainult hullemaks. Kus on Matrixi signatuurne stiilne märul, kus Neo aegluubis kuulide eest põikleb? Ainuke limbo siin oli filmi võime minna läbi nii madala lati alt, et see poleks tohtinud võimalik olla, ja ainukesed, kes kuuli eest põiklesid, olid Laurence Fishburne ja Hugo Weaving, kes end selle filmiga ei sidunud. Vaese mehe Morpheus (Yahya Abdul-Mateen II) on niivõrd piinlik, et füüsiliselt tõmbas mul näo krampi. Miks? Kelle jaoks? Ah?

Jessica Henwicki kehastatud Bugs Bunny või valge jänes on üldises arvestuses täiesti normaalne tegelaskuju. Kahjuks pole tal mingit kaalu ega tähendust. Absurdne sissejuhatus tegelase sisemisse maailma on momendil, kui pakuti punast ja sinist tabletti koos pika kommentaariga, kuidas binaarne maailmavaade on paha. See ei ole Twitter, Bugs. Chill. Päris maailmas on reaalsed mured või mis? Interneti meemikunstnikud praegu tänavad taevast.

Just see binaarne sümbolism on tervet narratiivi läbi teema, olles ühest küljest seotud nullide ja ühtedega, teiselt poolt on nagu loojate enda sisemine monoloog. Isegi psühhiaater on olemas. Siin isegi tuuakse välja idee, et faktid pole olulised kui inimesed asju "tunnevad", seega sinine tablett on ainuke valik. Teadlik valik. Olgu, see teatud filosoofiline metatasand on lõbus ja intelligentne mõtteharjutus, kuid selle woke-kultuuri raami sees on iga asi tegelikult vabandus olla õel. Isegi julm. Ja nii läheb ka siin narratiivis.

Uus Neo on möku. Agent Smith on täiesti mõttetu. Armastus päästab kõik ja antud loo kurjam on üks nõrgemaid, keda olen kunagi ekraanidel näinud. Isegi grimm vananemise näitamiseks on piinlikult teaterlik. Kui see stsenaarium valiti välja ja kiideti heaks, siis millised olid  veel halvad variandid? Uskumatult kurvaks tegelikult teeb, et ühelgi loomingul ei või enam olla muud väärtust kui dollar ning kui rahaprinter kuivale jääb, siis kõik on lubatud. 

Kõik kõrvale jätta, siis vähemalt märul on ju hea, eks? Peksmine on ekstravagantne ja stiilne? Noh, ei oska öelda, sest ma ei näinud suurt midagi. Värisev kaamera ja lõputu arv lõikeid, seega ei ole kindel, et kas, kes ja kuidas kakles. Ülerahvastatud stseenid, unustatav ja märkamatu muusika ning puine liikumine. Rohkem nagu kõntsaanime, kus karakteril on ainult üks trikk ja kasutab seda uuesti ja uuesti. Samuti pole kunagi varem üheski filmis olnud relvad nii mõttetud kui siin - kuulipildujad väikesed ruumis teevad ainult pauku. Keegi ei saa pihta, isegi mitte ümbritsev ruum ei hävine. Mäletate neid vägevaid stseene esimesest filmist, kus fuajees betoonpostid ribadeks tulistati? Nope, siin pole mitte midagi sellist. Isegi mitte midagi ligilähedast.

Keanu Reeves ja Carrie-Anne Moss on tõmbenumbrid, kuid olge valmis kaua aega ootama, et neid tegevuses näha. Visuaalselt on tegemist keskmise Hollywoodi filmiga, mis ei küündi selle aasta suurimate ja ilusamate sekka, kuid 4K ja IMAX formaadis just silmale liiga ka ei tee. Minu sõber on Matrixi fänn ning läbi tema paksude fänniprillide on see tugev film, seega maitse ja eelistus on alati oluline. Minu silmis oli “Matrix: totaalne ebaõnnestumine, kuid oma silm on kuningas.

4/10