Töökas daam sai 1986. aastal Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse, aastatel 1987 ja 1997 teatriliidu naispeaosatäitja aastapreemia, aastal 1996 kultuurkapitali näitekunsti aastapreemia koos Jaan Kruusvalli ja Mikk Mikiveriga ning 2002. aastal autasustas president teda Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Lisaks võitis ta 1978. aastal üleliidulisel Jerevani filmifestivalil naisosatäitjate II preemia peaosa eest filmis „Surma hinda küsi surnutelt” ja 1989. aastal parima naisosatäitja preemia Kalininis I üleliidulisel näitlejate festivalil peaosa eest filmis „Varastatud kohtumine”.

 

Film "Indrek" (1975-1976) - Miralda/Rimalda/Ramilda teekonna algus

 

Aastal 2012 digitaalselt taastatud Mikk Mikiveri režissööridebüüt tugineb Voldemar Panso 1962. aasta lavastusele "Inimene ja jumal" (Draamateater) , mis on A.H. Tammsaare romaani "Tõde ja õigus" II osal põhinev lugu. 24-aastane Maria Klenskaja kehastab Miralda/Rimalda/Ramilda pääsukese laulu nimega Mauruse tütart. Filmi staatiline kaameratöö sarnaneb filmitud teatrilavastusega rohkem kui klassikalise liikuva pildiga, millega oleme hrajunud. Klenskaja tabab selle Indreku ja Ramilda suhte dünaamika ideaalselt. Klenskaja jäi Ramilda rolliga seotuks kuni oma elupäevade lõpuni.

 

Filmist “Indrek” rääkides ütles näitleja ise: “Seda tehes õppisin ma mitte ainult kui näitleja, vaid ma õppisin inimesena. Eskola, Kiisk, Järvet – nad olid nii-nii suured ja vägevad, häbi oli nende kõrval mõne rumalusega hakkama saada.”
Filmi lõpptulemus pani aga Klenskaja lausa nutma ja ahastama. “See oli pettumus, mitte niivõrd selles, kuidas sa ekraanil välja näed, aga pigem selles, kuidas sa oma tööd teed, sest muuta ei saanud enam midagi.”


1984. aastal kehastus ta taaskord Ramildaks, sel korral Tammsaare "Armastuses ja surmas". Intervjuus saatele "Hiirelõks" (2003) rääkis Klenskaja: "Üldse on õnn mängida ühte rolli või ühte näidendit mitu korda! Ja seda õnne on mul ka väga palju olnud, et mitu korda proovida, isegi suure ajavahemikuga… Näiteks Ramildat. Ma astusin sisse [lavakooli], esimest korda, kui ma ei saanud, ma lugesin Ramilda kirju. Siis oli Mikk Mikiveri kinoversioon. Siis Tammsaare juubel 1978. aastal, kus me tegime Lembit Ulfsakiga katkendi – see oli omaette juba, filmist hoopis erinev. Ja siis veel mul oli õnn ju 1984. aastal Ramildat mängida, kui Mikiver lavastas oma XI lennuga «Armastuse ja surma». Minu jaoks on see hästi põnev teekond olnud!" Lisaks naases veel rolli 1995 ja isegi veel 2006 kui luges raadios Ramilda kirja. 

Naksitrallid I ja II (1984-1987) - andis hääle Muhvile

 

Eemal teatri nagisevatest lavalaudadest ja kumerast kaameraläätsest on Maria Klenskaja kasutanud oma häält, et kasvatada üles terve põlvkond eestlasi - seda naksitrall Muhvi rollis. Režissöör Avo Paistiku ja kunstnikute Edgar Valteri ning Mati Küti "Naksitrallid" animatsioonid on sügaval Eesti kultuuriajaloos, mida paljud meist on lapsepõlves näinud kümneid ja kümneid kordi. Endale teadmata oleme siiani mõjutatud Klenskaja häälest. Lisaks laenas oma häält ka "Karlsson katuselt" (2002) animafilmile.


"Surma hinda küsi surnutelt" (1977-1978) - kättemaksja Ester

 

Kaljo Kiisa ajaloofilm vaatleb kodanliku Eesti riigikukutajate saatust pärast 1924. aasta detsembrimässu. Klenskaja peaosatäitmine Estrina tõi talle 1978. aastal üleliidulisel Jerevani filmifestivalil naisosatäitjate II preemia. 

 

2012. aastal antud intervjuus kirjeldas Klenskaja enda jaoks rasket episoodi filmis “Surma hinda küsi surnutelt”. Filmis pidi olema stseen, kus üks noor naine on sunnitud teise naise maha laskma. Kaljo Kiisk tahtis stsenaariumi järgi, et seal, kus peategelane sureb – suurte põdrakanepiõite vahel –, on episood, kus tulistaja oksendab. See pidi olema ootamatu psüühiline ja füsioloogiline reaktsioon. “No ja küll ma siis käisin ja oksendasin seal. See on üks jubedamaid mälestusi, mis mul on ausalt öeldes olnud.” Kõige proosalisem oli aga asja juures see, et stseen lõigati välja, sest revolutsionäär Alma Vaarmann ütles, et revolutsionäär ei oksenda. “Oleks tahtnud küsida, et kui revolutsionäär on naine, kas ta sünnitab?”

 

 

"Keskea rõõmud", (1987) / "Lammas all paremas nurgas" (1992) - koostöö Lembit Ulfsaki ja Tõnu Karguga

 

1987 valminud "Keskea rõõmud" on Lembit Ulfsaki režissööridebüüt, teekonnafilm keskeakriisi jõudnud inimestest, kes sõidavad läbi suvise Eestimaa imearsti juurde, et leida kadumakippuv pidepunkt oma elus. Siin astuvad üles Tõnu Kark ja Maria Klenskaja kui Tõnu ja Pille Loorits. 1992. aastaö valminud "Lammas all paremal nurgas" on taaskord Lembit Ulfsaki lavastatud koguperefilm, mis jutustab huumoorika loo poiste suvistest detektiiviseiklustest. Teos kuulub Eesti lastefilmide klassikasse ja digitaalselt taastatud 2013. aastal. Mõlemad on Eesti filmisõprade jaoks puhas kuld ja klassika.

 

Maria Klenskaja rääkis 2012 antud intervjuus (Delfi Lood raames Anne&Stiil portaalis) oma ühest kauaaegsemaist filmipartnerist Tõnu Kargust. “Seegi on täielik juhus, et me koos nii mitmes kohas mänginud oleme,” tunnistas näitleja. “Ta mõtleb kõik asjad läbi. Tõnu on maksimalist. Kaamera lihtsalt armastab teda. Hea partner on nagu delikatesside pidu.” Mõlemast filmist oli tal rääkiva vaid positiivseid ja helgeid mälestusi. “Esiteks sai nendes filmides töötada ju koos Lembit Ulfsakiga, kes ka näitlejaid kuulab. Võttepäevad olid pikad, kui saime platsilt ööbimispaika, tegime meie tüdrukutega – Ülle Kaljuste, Kaie Mihkelson ja mina – süüa ja siis mindi kohe magama, sest järgmisel päeval pidi vara alustama.”

 

Karguga koos mängis Maria ka Sillarti filmides “Äratus” ja “Noorelt õpitud”.

 

"Varastatud kohtumine" (1989) - Valentina Saar

 

Leida Laiuse viimane mängufilm käsitleb jätkuvalt naise saatust psühholoogilise draama võtmes. Valentina Saar (Maria Klenskaja) sõidab pärast vanglast vabanemist tagasi Eestisse, kus ta ühes põlevkivibasseini lastekodus on üles kasvanud. Tal ei ole kodu ega vanemaid, kuid tal on poeg, kellega koos ta tahab alustada täiesti uut elu. Enne aga on vaja laps üles leida, sest Valentina on temast loobunud ja poiss lapsendatud.

 

Maria arvates ei saa ega pea inimene oma elus kõike kogema. “Öeldakse, et iga kogemus teeb rikkamaks. Mina ei ole selles veendunud, ma arvan, et see on väga individuaalne. Näiteks Leida Laiuse filmis “Varastatud kohtumine” vanglate nägemine ja lapsest loobumise teema ...” Klenskaja jaoks oli see periood raske, kohati oli ainus koht toetuse saamiseks kirik. “Ma käisin seal tol ajal päris palju, hakkas justkui kergem. Ja muidugi jälle kohtumine näitlejatega, nagu Terje Pennie, Sulev Luik, Hilja Varem, Leida Rammo...”


Stsenaariumi järgi oli tegemist tragikomöödiaga, kuid Leida Laius tegi sellest aga naise draama. “Me vaidlesime väga palju. Näitleja on kinos veel suurem ori kui teatris,” teab naine oma kogemusest. Maria saab paljudest filminäitlejatest aru, kes ütlevad, et nad ei vaata oma filme kunagi, sest see on liiga piinav ja painav kogemus. “Enda kinolinal nägemine on mulle kui vana haava katki kratsimine.” Ta selgitab, et ükskõik kui hästi üks film on tehtud, see on ikkagi konserv, aga teatritöö jätab illusoorse lootuse, et ehk saab veel midagi muuta.

 

1989. aastal sai ta selle rolli eest parima naisosatäitja preemia Kalininis I üleliidulisel näitlejate festivalil.

 

Muud olulised karjäärivalikud

 

Olulised ja tähelepänu väärivad filmirollid on veel "Vägev võlur" (2006), mis on Elisabet Gustafssoni Eesti-Rootsi-Prantsuse ühisprojektina valminud lühifilm. Tegemist on absurdse ja tragikoomilise muinasjutuga tundmatu ja vaese võluri õnnetust elust. Põhineb René Daumali samanimelise novelli ainetel.

 

Teised uuemad rollid on kahes Eesti Oscari nominatsiooniks olnud teoses. Esimene on ”Vehkleja” Eesti-Soome-Saksamaa ühistööna valminud Klaus Härö melodraama mereäärse väikelinna Haapsalu vehklemisõpetaja keerulistest valikutest sõjajärgses Eestis. Klenskaja roll polnud küll suur, kuid näitab oskust valida olulisi projekte. Teine on Olavi Ruitlase romaani "Vee peal" ainetel tehtud Peeter Simmi terava huumoriga vürtsitatud pilk varateismelise poisi ellu, mis on ka üks viimase aja parimaid Eesti filme.

Koostöö Peeter Simmiga ei alanud muidugi alles nüüd, vaid juba varem filmiga "Georg", mis on Simmi draama eesti nimekaima laulja Georg Otsa elust. Mati Põldre ja Aleksandr Borodjanski stsenaariumi aluseks on Asta Otsa meenutused. Teleseriaalidest on mainida ainult kaks - Toomas Kirssi "Salmonid" (1993-1995) ja Viljar Palmi "Wikmani poisid" (1995). 

Telelavastustest on enim tuntud "Pihtimuste öö" (1985) ja "Elavad surnud" (1989) ning kuuldemängudest peab välja tooma "Ma armastasin sakslast" (1979), "Reekviem nunnale" (1979), "Deemon"(1985) ja "Ketas" (1999). Teatrilavadel tegi naine massiivsed 120 rolli.