Traagilise “Estcoy-8” režissöör: mindki šokeeris, kui raadiojaamast kõlas: „Mees on maas, võtan üle, saatke meedikuid juurde!”

Kujutan ette, et paljud on filmi vaadates kõigutatud, et see läheb inimestele hinge. Milliseid reaktsioone ja tagasisidet oled siiani saanud?

Mul on senise tagasiside üle ülihea meel, kuna tegin filmi sellel eesmärgil, et panna Eesti ühiskonda missioonisõdureid nägema ja mõistma. Et tavaline kodanik näeks, et tegu on meie oma Eesti inimestega siitsamast lähedalt, kes liiguvad iga päev meie hulgas ringi. Nad ei ole mingid müstilised palgasõdurid, kes nimetuna kuskil teises maailma otsas teevad mingeid asju, mis jäävad saladuseks, ja ongi kõik.

Aastate jooksul on mul tekkinud mul tunne, et sõdurite ja ühiskonna vahel on mingi tühimik, mõistmatus. Kui võrdleme teise maailmasõjaga, mil kogu Eesti ühiskond oli sõjaga seotud, kõik olid selles supis koos, siis praegu on teistmoodi. Ühed mehed käivad missioonil ja teevad seal midagi ja siis tulevad tagasi.

Mis on ülimalt positiivne: see film ongi seda tööd teinud. Osalejatele avaldatakse austust, paljusid ajab see film nutma, tekitab mõistmist ja kaastunnet. Ei ole süüdistamist ja siltide kleepimist, mida ma olin eelnevalt hästi palju näinud, et ise nad sinna läksid ja et nad ongi ju palgasõdurid.

Selle filmi tagasiside, mida olen näinud sotsiaalmeediast ja igalt poolt, ka kommentaariumitest, on austus, kaastunne ja mõistmine. Olen väga positiivselt üllatunud. Need eesmärgid, mis ma seadsin, tasapisi saavad teoks.

Sa oled ise ka Afganistanis missioonil käinud, kasutatud (video)materjal sinu jaoks ilmselt väga suur šokk ja üllatus ei olnud. Kas selles materjalis oli midagi, mis sind ka ennast rabas?