ARVUSTUS | Küsimused tundlikult komponeeritud armumiraaži taustal: kas eesti talent tohib rääkida lugusid, mis ei ole filmitud Eestis, kus ei mängi eesti näitlejad?

“Kõrbe” filmi stsenarist ja režissöör Kadri Kõusaar väidab, et kõrbes leiad oma hinge. Oma neljanda täispika mängufilmi “Kõrb”, ingliskeeles “Deserted”, filmi süžeeliinid hargnevad lahti Siinai kõrbes Jordaanias, milles Kadri paneb kaks teineteisele võõrast ja üksildast hinge, mehe ja naise, tantsima omavahelist tunnetuslikku ja ohtlikku tangot.

Ent tegelikult leiab armumängu foonil aset pantvangidraama, millesse segatud isiklik, rahvuslik, poliitiline ja omakasupüüdlik. Kusagil on vaenuvahekord ja sõjakonflikt päris, mida tunnistavad neutraalsed (hirmunud) hinged. Kes annab loa sellises irreaalses kõrbevangistuse situatsioonis armastada, veelgi hullem – oma võimalikule tapjale andestada, kuni surm meid lahutab?

Filmil “Kõrb” on rahvusvaheline ja omi rolle südamlikult ning autentselt kehastavate näitlejate koosseis. Peategelast, Rootsi fotoajakirjanikku Ingridit, kehastab Rootsi näitleja Frida Westerdahl. Palestiinlasest röövlite gängi liiget, meespeaosatäitjat Alit, kehastab Araabia-Palestiina filmistaar Ali Suliman. Ingrid täidab kõrbes tööülesandeid, kus ta jäädvustab kohalikke traditsioone (tüdrukute ümberlõikamine). Ootamatult ja relva ähvardusel võetakse ta pantvangi.

Kõrbepunkris vangistuses hoiab tal seal silma peal Ali. Kas ühest silmavaatest võib ära tunda hingesuguluse? Silmavaatest edasi algabki kurjategija ja ohvri saatuslik teineteise ja iseenda tundma õppimise teekond. Näitlejate Frida ja Ali karakterite mängu ning oma tegelaskujude pehmet, sensuaalset, intrigeerivat ja intellektuaalset kompamist on kinolinal ääretu nauding kogeda. Alil ja Ingridil on mõlemil kanda oma elutaak, see aitab neil leida üksteisega lähedust ja usaldust.

Peategelaste ääri-veeri vestlused juhivad neid esimese suudluseni ja armuvahekorrani. Suudluse juhtumine selle absoluutses loomulikkuses on tõeliselt ilus ja ehe hetk! Vaataja võib hakata Ingridi motivatsioonis kahtlustama nö. Stockholmi sündroomi näitlemist, kuid kas poleks see liiglihtne ja lausa täiskasvanulikult küüniline lähenemine. Las sundmõte Stockholmi sündroomist jääb rikastama mõtet kõrbe armumiraažist! Inimlik armastus on võimalik ka kõige ilmvõimatumates olukordades.

Kiitust väärivad ka Jordaania näitlejad: kuritegeliku kamba pealikku Moussali kehastav Firas Tybeh ning kamba ullikesest kaasajooksikut Bashiri mängiv Ibrahim al Hawabneh. Moussali karakter lisab filmile vajalikku ideoloogilist kurjust, mis mängitakse välja taktitundeliselt ent siiski kalkuleeritult. Bashiri tegelaskuju see-eest pakub filmisüžeele meelt lõdvestavat huumorit. Viimase tegelaskuju võib tunduda pisut utreeritud, kuid eks seegi ole tehniliselt vajalik käik naeruvääristamaks Lääne ja Lähis-Ida eluviiside erinevusest tulenevaid konflikte. Lääs ja Ida tantsivad omavahel samuti tangot. Läänelik elu kajastub Ingridi karakteri meenutusretkedes ja mälestuspiltides, mille kõnekaim stseen on Rootsi heaoluühiskonnas aset leidev köögistseen, kus jonnakas laps, keda mängib Maru Tuisk, nõuab emalt sünnipäevakingi üleandmist päev enne sünnipäeva – kes on selles situatsioonis pantvang?

Siinai kõrbe maastik ja vaated lisavad filmile esteetilist silmailu, mille on kaadrisse püüdnud operaator Sten-Johan Lill, kelle filmograafiasse kuuluvad filmid “Viimased”, ”Skandinaavia vaikus” ja “Päevad, mis ajasid segadusse“.

Kadri Kõusaare “Kõrb” saab uhkustada sarnaste võtteplatsidega, kus on filmitud ka Oscaritega pärjatud “Düün” ja “Tähesõdalased”. Filmi helilooja on Rootsist pärit BJ Nilsen, kellega Kadri on varasemalt koostööd teinud “Kohtumõistja” filmis. BJ Nilseni helilooming rikastab filmilugu emotsionaalselt tasakaalustatult. Vaatamata filmi osalisele rahastuse ärakukkumisele saab öelda, et “Kõrb” on õnnestunud rahvusvaheline koostööfilm, mille eestipoolset lippu on kõrgel hoidnud produtsent Aet Laigu.

Kas “Kõrbe” kohta on kirjutada ka miskit negatiivset? Sellele küsimusele vastamine on omamoodi dilemma. Kui vaadata filmi kui maailma kino, siis saab käsi südamel öelda, et “Kõrb” on rahvusvaheliste filmifestivalide punase vaiba vääriline, Netflixi jõudmist vääriv, laialdase globaalse kinolevi kohane, mida võib takistada vaid filmi poliitilise temaatika aktuaalsuse vähenemine ajas. Kui filmi produktsiooni mõtestada eesti kinopoliitika ja rahastuse suhte aspektist lähtuvalt, siis saab hakata norivalt arutlema, et kas eesti soost talent tohib rääkida lugusid, mis ei ole filmitud Eestis, kus ei mängi eesti näitlejad, kuid mis on produtseeritud ja tehniliselt teostatud peamiselt eestlaste poolt? Need on kinopoliitilised küsimused ja on suunatud eelkõige kultuuriministeeriumile, poliitikutele, aga ka Eesti filminduse lobirühmadele. Kadri on erinevates intervjuudes korduvalt rõhutanud vajadust Tallinna filmilinnaku järele. Võib-olla on Tallinna filmilinnak rahvusliku julgeoleku küsimus? Elujõuline rahvusvaheline Eesti filmitööstus saab olla rahvuslik tugevus ja visiitkaart.

“Kõrb” on oskuslikult läbitunnetatud karakteritega ning usutava narratiiviga film. Filmi lõpp on jäetud avatuks erinevatele tõlgendustele. Filmis nähtu võib ärgitada arutelu ja mõtisklusi paljudel erinevatel teemadel. “Kõrb” moondub, muutub, teiseneb vaataja hinges, meeles ja keeles. “Kõrbe” filmi ei tasu ka liialt üle müstifitseerida, sest tegemist on südamlikult komponeeritud dramaatilise armastuslooga. “Kõrb” on miraaž; neid liivaluiteid, milllel filmiti, enam pole. Kadri Kõusaar näitab, et ta on hingelt kunstnik, kes oskab žongleerida nii intellektuaalse kui ka meelelahutuslikuga. Filmis “Kõrb” toob ta nähtavale sügaval hingesopis peituva inimliku igatsuse andumuse, armastuse, andestuse ja lepituse järele. Andestus astub ju ühte sammu lepitusega. Ja ühes kõrbe liivateras, nagu silmapilgus, võib tõepoolest peituda terve kosmos.