TÄPNE või VEENEV? Keskaja ajaloo eksperdi kuus ootust “Apteeker Melchiorile”

Tallinna ülikooli kultuuriajaloo professori Marek Tamme sõnul pole ajaloolistes mängufilmides mõistlik jahtida maksimaalselt täpsust, sest see võib hakata pidurdama loo jutustamist. Pigem peab film olema huvitav ja mõjuma tõepäraselt.

Marek Tamme vastustest Kinoveebi küsimustele koorus välja kuus ootust, mille täitmisel ka teadlikum ja nõudlikum vaataja võiks kinoelamusega rahule jääda.

1. Et oleks huvitav, innustaks edasi mõtlema

Mis on peamised asjad, mida ajaloolasena ajaloolisest (ajalooliste taotlustega) filmist ootate?

Ma ootan ennekõike, et tegemist oleks hea, huvitava ja veenva filmiga, millegi sellisega, mis sunnib minevikule teisiti vaatama, mis pakub paeluva loo ja mis paneb iseseisvalt edasi mõtlema. Ajaloolasena ootan konkreetsemalt seda, et film ei läheks liiga suurde vastuollu meie tänaste teadmistega konkreetsest ajaperioodist, või kui vastuollu minnakse, siis täie teadlikkusega, mitte tahtmatult.

2. Et oleks veenev, mõjuks tervikuna tõepäraselt

Mitmendal kohal on nende ootuste seas täpsus? Kas ajalooline mängufilm üldse peab täpne olema?

Tuntud vene kirjanik Boriss Akunin defineeris kunagi ajaloolist romaani väga tabavalt kui suurt valet, mis peab olema üksikasjades täpne. Ma usun, et see määratlus laieneb ka ajaloolisele mängufilmile. Ehk siis ajalooline mängufilm võib meile pakkuda täieliku väljamõeldise (nagu seda on ka Melchiori lugu), ent ta peab seda tegema nii, et mõjuks meile detailides tõepärasena.

3. Et välditaks anakronisme

Milliseid kategooriaid filmitegijatel on vaja arvestada, kui juba tahta, et kõik võimalikult täpne oleks?

Ennekõike tuleb vältida ilmseid anakronisme. Film ei tohiks sisaldada selgelt hilisemast ajast pärit esemeid, kostüüme, hooneid jne. Ideaalis võiks vältida ka tänapäevale iseloomulikku käitumis- ja mõtteviisi (hügieeninõuded, eetilised hinnangud, vägivallanormid jms). Mõistagi ei ole võimalik ega isegi mõistlik jahtida maksimaalselt täpsust, sest see võib hakata pidurdama loo enda jutustamist, kuid vaatajat ei tohi siiski eksitada sellised elemendid, mis röövivad filmilt tõepärasust.

4. Tunnistagem oma piire – me ei tea enamikku sellest, kuidas 15. saj alguse Tallinnas elati!

Millised on need elemendid, mille kohta keegi ei teagi, kuidas need päriselt olid?

Kui me räägime „Melchiori“ filmist, mille tegevus paigutub 15. sajandi alguse Tallinnasse, siis ei tea me enamiku elementide kohta, kuidas need päriselt olid. Me ei tea näiteks, kuidas inimesed tollal täpsemalt välja nägid, kuidas rääkisid, kuidas kõndisid, kuidas armatsesid jne. Samuti ei tea me kuigi konkreetselt, kuidas nad elasid, milline oli toonane helikeskkond või lõhnamaastik.

5. Et ajalooeksperdid saaksid filmitegemisel sõna sekka öelda

Kas eelteadmised kujutatavast ajastust segavad filmivaatamist või on selle võrra just põnevam vaadata, kuidas filmitegijad ühe või teise elemendi lahendanud on?

Teadmised ei sega kindlasti ühegi kunstiteose nautimist, olgu tegemist romaani, lavastuse või filmiga, pigem, jah, lubavad nüansseeritumat elamust. Seda küll eeldusel, et tegemist on õnnestunud kunstiteosega. Ma pole veel „Melchiori“ ise näinud ja seega ei oska öelda, kas seal nõudlikuma vaataja jaoks midagi hamba all karjub. Vaikimisi eeldan, et filmitegijad kaasasid töösse ka ajalooeksperte, kes oskasid pakkuda nõu suuremate karide vältimiseks.

6. Õnnestunud algmaterjal

Kui olete lugenud, siis kas “Melchiori” puhul algmaterjal ehk Indrek Hargla raamatud pigem on ajalooliselt täpsed?

Hargla „Melchiori“ sarja kohta võib öelda küll, et tegemist on õnnestunud väljamõeldisega, mis on detailides võrdlemisi täpne. Autor ei ole oma tööd põhistanud küll keskaegsetele allikatele (mille osas on Tallinna linnarhiiv väga rikkalik), vaid pigem sekundaarkirjandusele, kuid andekale kirjanikule piisabki vähesest, et veenev väljamõeldis punuda.