ARVUSTUS | "Kuues saladus" näitab kirgliku filmitegemise võlu ja paneb mõtlema, mis saaks, kui Mart Sanderile anda suur filmieelarve
(21)
Kohalik multitalent Mart Sander on väsimatult aktiivne filmimees, kelle verivärske krimimüsteerium "The Sixth Secret" ("Kuues saladus") linastus sellel nädalavahetusel Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalil. Sanderi sarm on olnud HÕFFi lahutamatu osa nüüd juba pikemat aega, nii külastaja kui esinejana, seega "Kuuenda saladuse" eelesilinastus laupäeva kõige magusamal ajal tõi saali puupüsti täis. Publik naeris ja nautis filmi – atmosfäär oli sõbralik ja koduse filmiõhtu hõngune, nagu vaataks seltskond semusid mõnusat, mitte eriti sügavat krimilugu.
Tegemist on stiilipuhta Mart Sanderi filmiga, sest mehe käekiri nii kirjaniku, stsenaristi kui lavastajana on selgelt paika loksunud, et raske on siin midagi segamini ajada. Lugu sissejuhatades Sander mainis, et kuna ta on kõik Agatha Christie teosed ära lugenud ja vaadanud, siis ei jäänud muud üle, kui teha ise. Ja tõepoolest – ise ta seda ka tegi.
Uskumatult kiiresti ja lihtsalt tulevad need filmid – vähemalt näiliselt. Kõrvaltvaatajana me muidugi ei tea, mis hinda need küsivad peale eurode, mida tegelikult ju eelarves palju ei ole (umbes 60 000 euro kandis). "Kuues saladus" on kombinatsioon klassikalisest mõrvamüsteeriumi lauamängust "Cluedo", Agatha Christie stiilis "veel-üks-pööre" jutustamisest ja Hammeri õudusfilmile (Hammer Film Productionsi loodud Briti gooti-fantaasia-õudus filmistiil) omasest atmosfäärist.
"Kuues saladus” on õudussugemetega krimilugu, mis on tulvil süsimusta komöödiat, inimlikku alatust ja ootamatuid pöördeid. Lugu on järgmine: süngel ööl kohtuvad selgeltnägija juures kaksteist näiliselt võõrast inimest, kellele salapärane selgeltnägja-meedium lubab veel enne keskööd paljastada kolm sünget saladust. Kuid tapvate saladuste võrk on märksa tihedam, kui selles mõistatuste labürindis ekslevad tegelased võiksid arvata, ning öö täis saladusi ja reetmisi on alanud.
Mart Sanderi neljas täispikk film on loonud siia Eestisse sellise omaette filmitööstuse nurgakese, kus põhimõtteliselt ilma rahata valmivad stsenaariumid, muusika, montaaž, heli, kostüümid ja näitlejatöö. Selgelt on edasiviivaks jõuks puhas motivatsioon oma kirge demonstreerida, kus kunst on asendanud palgatšeki näljaga. Üks ei sega muidugi teist ning samuti ei saa öelda, et need oleks tähtsamad kui tulemus ja kvaliteet. Enne Sanderi filmi linastus HÕFFil "Tagurpidi torn", mis on tõenäoliselt üks parimaid Eesti filme läbi aegade ning kohe peale "Kuuendat saladust" oli samas saalis "Härg" ("Bull"), mis oli HÕFFil mu lemmik, seega kontrast oli äärmiselt suur.
Sander on varem selge hääle ja terava pildiga selgeks teinud, et klassikaline kino nagu spioonidraama, film noir ja teised ajaloolised kinožanrid on talle hingelähedased. "Kuues saladus" ei lähe sellest raamist välja, vaid jääb täiesti žanripuhtaks krimidraamaks, kus on veidi müsteeriumit ja rohkem stiili. Stsenaariumi juures on tunda enesekindluse kasvu ning õigustatult – areng on märgatav. Võrreldes eelmisel aastal linastunud spioonidraamaga "Kennedy intsident", pole "Kuues saladus" küll nii lihvitud ja suures plaanis nii tugev, kuid hingab vabamalt. Jääb mulje, et Sander ei ole enam loojana kruustangide vahel, vaid saab olla rohkem see, kes ta tegelikult kaamera taga olla sooviks. Ja jällegi – väikene samm lavastajana edasi.
Tegevus leiab aset peamiselt ühes lokaalis, mis ei hakka häirima. On paar põiget ka mujale, kuid üldiselt veedame aega suure laua ümber, kus see müstiline seanss toimub. Räägitakse inglise keeles nagu Sanderi filmidele omane ning enamik näitlejaid on rahvusvahelised, kellest üks – Ben Walton-Jones – kehastas eelmises filmis USA endist presidenti Kennedyt. Tempo on päris hea, narratiiv liigub tõsise krimidraama ja musta komöödia vahel mängleva kergusega. Tempo saab hoobi filmi viimases kolmandikus, kus kõik aeglustub ja hakkab toimuma sündmuste üleseletamine – juba nähtud sündmuste kordamine. Ehkki lõpuks saame konteksti, miks Sander taolise valiku tegi, ei korva see kaotatud hoogu, mille film – ja publik – on selleks hetkeks sisse saanud.
Ekraanil tõmbab enim tähelepanu Eesti näitleja Triin Lellep, kes kehastab müstilist meediumi Orlofskit. Aktsendiga kõnelev naine on kõikide sündmuste keskmes, müstiline, ohlik ja seksikas. Tema põhiline ekraanipartner on Gregory Defleur, kes kehastab mitmepalgelist advokaati Alfred Arnheimi. Näitlejateansambel suures plaanis on oma ülesannete kõrgusel ja on tunda, et paljude jaoks on see – nagu Sanderilegi – mõnus kireprojekt. Lugu on muidugi täis üllatusi ja liigub lõpu poole, mis samuti tõenäoliselt paljudele üllatuseks – mis on siis see salapärane kuues saladus?
Jaan Kalmus Jr. on kaameratagune jõud ning paari sõnaga tuleb meest kiita. Kitsastes oludes anda ruumile sügavus ei ole lihtne töö. Eriti arvestades, et peab kasutama lauda ja valguse puudus on suureks probleemiks, on lõpptulemus kinofilmile omase ilusa pildiga. Üllatavalt ilusa pildiga tegelikult. Eriti hakkas meeldima valik filmida nägusid valguse poolt (mitte varju poolt, mis on standard) ning panna see tunduma loogiline. Samuti on valgusallikad korralikult motiveeritud (valgus peab kusagilt tulema), millega näiteks Eesti suurfilm "Apteeker Melchior" põrus.
Kostüümid ja muusika on täpselt selline, nagu oleme harjunud Sanderi filmidelt ootama. Erinevalt "Kennedy intsidendist" ei ole siin enam muusika niivõrd konstantne, et muutuks häirivaks suminaks. Nüüd on pausid, kaamera saab hingata ning lugu annab mõõtme ja ajastuse muusikale, mitte vastupidi. Muusika on nüüd täiendus loole, mitte enam ei proovi summutada momente, millega lavastaja ise päris rahul ei olnud. Selgelt saab öelda, et Sander tahab areneda ja võtab kriitikat tõsiselt. Samal ajal muidugi ei võta ta ennast liiga tõsiselt, vaid lihtsalt teeb.
"Kuues saladus" on mai lõpus nähtav GO3 voogedastuses, mille versioonis on tõenäoliselt väikesed erinevused sellega, mida nägime HÕFFil. Kuna ülikiirelt valminud projekt ei olnud tegelikult 100% valmis, siis kinosaalis oli näiteks heli ja pildi sünkrooni muresid siin ja seal ning mõned väiksemad minimaalsed mured veel. Nendest pole keeruline mööda vaadata. Nüüd pole muud teha kui oodata Mart Sanderi järgmist projekti ja mõelda, et mis saaks siis, kui Sanderile anda suur filmieelarve.
Filmile hindeks 7/10
