Andrei Zevakin tunnistab, et pärast 20-aastaseks saamist on aeg meeletu kiirusega edasi läinud. Ta sõnab, et on selle aja jooksul ka inimesena tohutult arenenud. "Enne kui 18 sain, olin selline debiilik," avaldab noormees, "Ma vist oma ajudega üldse ei mõelnud."

"Muidu olen ikka alati asjalik olnud, mängisin jalgpalli ja käisin muusikakoolis, õppisin hästi," räägib Zevakin, "Aga sel ajal ma ei mõelnud, milline ma inimesena olen või kuhu mul sealt edasi minna on. Ühel hetkel sattusin kogemata mingite raamatute otsa ja hakkasin lugema. Sain aru, et selline asi nagu eneseareng eksisteerib ka."

Tänaseks on Andrei endaga juba küllaltki rahul. "Ma tean, mis on mu head küljed ja millised on küljed, mida ma võiksin parandada," räägib ta, "Olen endale selgeks teinud, mida ma tulevikus teha tahan ja elan päev korraga."

Zevakin on püsib kuulsusest hoolimata kahe jalaga maa peal ega karda, et tuntus talle pähe hakkab. "Ma ei tunne, et oleksin inimesena muutunud," selgitab ta.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid