ARVUSTUS | "Top Gun: Maverick" on kui Tom Cruise'i elulugu: vananev märulistaar peab justkui vana hävitaja uutele ja võimsamatele vastu

36 aastat tagasi ilmunud "Top Gun" andis Tom Cruise'ile adrenaliinipisiku, mis pole teda tänaseni maha jätnud. Igas järgmises projektis lükkab ta oma füüsilisi võimeid järjest kaugemale ning värskelt kinodesse saabunud "Top Gun: Maverick" pole mingi erand.

Siin lendavad päris lennukid, kiirused on hirmutavad ning lavastaja Joseph Kosinski ("Oblivion" 2013, "TRON: Legacy" 2010) tabab imeliselt ära sellistel kiirustel lendamise koormuse inimkehale. Hea uudis esimese filmi fännidele: järg on puhas armastuskiri Tony Scotti nägemusele ning lisakas kopeeritud atmosfäärile naaseb põnevus ja isegi soundtrack. Imeline kinoelamus on garanteeritud.

Esimene film oli imal segu keskkoolidraamast ja kaheksakümnendate märulist, mis ei suutnud jagada tempot adrenaliini ja romantika vahel. Tumedad siluetid aknaraami taustal seksimas ja higised musklis noored mehed rannavõrkpalli tagumas on ainult mõned põhjused, miks film tituleeriti kõige geimaks filmiks, mis kunagi tehtud. Taoline naiivne ühekihiline draama ja romantika on tagasi uues kuues ja see toimib peaaegu veatult. Esimesest filmist on tagasi küll ainult Tom Cruise ja Val Kilmer, kuid meeleolu ja nostalgia on kohal igas stseenis. Veidra Eesti tõlkega "Tippkutt" on kasvanud, on veidi vanem, kuid tema ego kirjutab endiselt välja tšekke, mida ta keha kinni maksta ei suuda.

Enam kui kolmkümmend aastat mereväe tipp-lendurina teeninud Pete "Maverick" Mitchell (Tom Cruise) on just seal, kuhu ta kuulub, pannes katselendurina päevast päeva proovile enda ja tehnika taluvuspiire ning vältides järjekindlalt edutamist, mis võtaks temalt tiivad ja tooks tööle maapinnale. Järgmiseks asub ta koolitama Top Guni lennukooli parimaid "võimatuks missiooniks", millesarnast ükski piloot näinudki pole. Noorte ja näljaste õhuässade seas on ka leitnant Bradley Bradshaw (Miles Teller), kelle isaks Mavericku hukkunud paarimees Nick "Goose" Bradshaw. Seistes silmitsi ebaselge tuleviku ning oma mineviku varjudega, peab Maverick saama jagu enda sügavaimatest hirmudest juhtides missiooni, mis võib nõuda ülimat ohverdust kõigilt, kes sellele valituks osutuvad.

Maverick karakterina on ajaga muutunud Tom Cruise'iks või vastupidi, sest filmist ei saa aru, kas ta üldse enam näitleb. Lihtsalt tänane meeletu kiiruseshull ja adranaliinisõltlane Cruise on rohkem Maverick kui seda oli see nooruke alustav näitleja 36 aastat tagasi. Uskumatu produktsiooniga film ei valmista pettumust üheski elemendis ning tekitab tõepoolest tunde, et vaatan mõne vana hittfilmi uuestisündi. "Top Gun: Maverick" on tõeline meeste nutukas, sest Tom Cruise'i isiklik stsenarist Christopher McQuarrie oskab luua neid eepilisi isside filme. Testosteroon, märul, egod ja ilusad lennumasinad kohtuvad "lahinguväljal", seega võtke oma mehed, poiss-sõbrad ja isad kaasa ning minge kinno.

Filmi ülesehitus on põhimõtteliselt sama, mis esimesel lool, kohati korduad isegi samad stseenid. Puudu on küll esimese filmi karjuvalt homoerootiline toon, kuid muus mõttes on Maverick täpselt sama, mis ta oli enne - põikpäine ja geniaalne piloot, kes on täpselt seal kuhu ta kuulub. Märul on siiski mõne sammu võrra parem originaalist, (mis tegelikult oli madala(ma)eelarveline Tony Scotti õhinaprojekt). Uues filmis on kõik siiski praktiline, sest näitlejad on päris lennukites ning läbisid ka piinarikkad koolitused, et taolisi kiirusi taluda, tuleb kiita Cruise'i ja Kosinskit, et läksid tagasi praktilise Hollywoodi aegadesse.

Ilma lugu rääkimata on selles narratiivis tunda Tom Cruise'i enda karjääri ja elu, ta proovib luua situatsiooni näitamaks, et vana ja uus saavad ka koos eksisteerida. Olgu selleks siis vananev märulistaar noorte tõusvate tähtede vastu või vana F-14 hävitaja uue ja võimsama vastu. Lisaks "me oleme parimad" ja "head võidavad" emotsioonidele on siin filmis ka Val Kilmer - tõeline päästev ja lugu maandav element.

Kui Iceman ja Maverick said vaenlastest parimateks sõpradeks, siis Val Kilmer ja Tom Cruise kahjuks ei hakanudki omavahel läbi saama, kuid siin filmis on neil sellest hoolimata soe taaskohtumine. Kilmeri elu on võtnud kurvema pöörde, mida saab vaadata dokumentaalfilmis "Val" ning tema ilmumine ekraanile on terve loo võimsaim moment. Maandab melodraamat, vähendab Mavericki lapsikust - Icemanist on saanud vanaisa, kes teab, mida ja millal öelda. Tom Cruise on küll surematu filmistaar ja tõeline publikumagnet, kuid Kilmer teeb siiski selle järje parima rollisoorituse.

Julgelt võib öelda, et "Top Gun: Maverick" on 2022. aasta üks parimaid filme. Parem kui esimene, ületab ootuseid põhimõtteliselt teeb täpselt seda, mida lubab - jahutab meie meeli kuumas ilmas. Notalgia pole muidugi ainuke müügiargument, sest isegi ilma esimest filmi nägemata on sündmused ja karakterid arusaadavad ning pinget jagub. IMAX kinoelamusena võimas, täpselt Tom Cruise'i kaliibri vääriline kvaliteetfilm. See on stiilne, truu ning tehtud armastusega, seega meil publikuna polegi muud teha kui istuda ja nautida.

Hinne: 9/10