Nile Rodgers sündis 19. septembril 1952 New Yorgis. Tema ema oli sel hetkel vaid 14-aastane ning tema isa Nile Rodgers Sr osales poisi elus vähe. Ometi sai ta just sealt kaasa sünnipärase rütmitunnetuse – Nile Rodgers Sr oli rändmuusikust trummar, kes armastas eelkõige afrokuuba rütme.

„Mu varaseimad kangelased olid muusikud ja heliloojad, nii et ma unistasin, et olen üks neist,“ on Nile rääkinud. „Mu eluunistuseks väikse poisina oli mängida sümfooniaorkestris.“ Rodgers õppis juba noorena mängima kitarri, flööti ja klarnetit. Ta lõi kaasa paljudes bändides, mis keskendusid aafrika, pärsia, ladina ja dzässirütmidele.

Õige pea leidis ta muusikalise kodu bändis, millele sai 1977. aastal nimeks Chic, kuid oma karjääri jooksul on ta lisaks Chicile teinud koostööd veel paljude muusikutega.

Chic – „Le Freak“ (1977)

1977. aastal leidis Nile enda muusikalise kodu kollektiivis, mis sai nimeks Chic. Hitte hakkas langema kui küllusesarvest, nende hulgas „Le Freak“, mis on tänaseks 44 aastat vana, kuid kõlab ikka värskelt ja haarab koheselt kaasa. Kui Rodgersilt möödunud aastal küsiti, miks inimesed ikka veel „Le Freaki“ armastavad, tõdes muusik, et on kohutavalt halb trendide mõistmisel. „Ma loon muusikat enda südamest,“ ütles ta. „Ma usun, et teen õiget asja ja lihtsalt loodan, et ka teised usuvad sellesse.“

Algselt kirjutas Rodgers koos Chiciga albumi, mis oli kannustatud protestimeelsusest. „Aga see kujunes hoopis peomeeleoluliseks albumiks,“ rääkis Rodgers. Huvitaval kombel oli „Le Freak“ kirjutatud hoopis keskmise sõrme näitamiseks legendaarse ööklubi Studio 54 juhtkonnale, kes küll nende hitte klubis mängisid, kuid sundisid bändi pikas järjekorras seisma, või ei lasknud neid üldse peole. Bänd teadis, et sel kujul (kasutades sõnu, mis algavad tähtedega F ja Y) loost asja ei saa, nii jõudis loosse nende asemel fraas le freak – ja kurvast loost sai rõõmus lugu. Nile Rodgers ise, muide, arvab, et kõige parem lugu, mis ta iial on kirjutanud, on hoopis „Everybody Dance“ – esimene lugu, mille ta üldse kunagi Chici tarbeks kirjutas.

Sister Sledge – „We Are Family“ (1979)

Pärast suurt edu Chiciga anti Nile Rodgersile vabad käed kaasa lüüa ka teiste bändide muusikaloomel. Nile’ile ja tema sõbrale Bernard Edwardsile soovitati teha koostööd suurte nimedega nagu Rolling Stones, aga paarile tundus see heidutav. Niisiis otsustasid nad proovida kätt plaadifirma kõige tundmatuma nimega – Sister Sledge.

„Kõik arvavad, et nad on suurepärased tüdrukud, nad hoiavad ühte nagu linnupojakesed – nad on meile kui perekond,“ iseloomustati Nile’ile bändi. Neist lausetest saidki peaaegu muutumatul kujul hiljem hitiks saanud „We Are Family“ laulusõnad – Nile kirjutas selle kõik kohe üles, läks stuudiosse ja lõi sõnadele muusika.

Singlist on saanud kollektiivi surematu hitt ning ka naisliikumise hümn, kuna rõhutab ühtekuuluvust. Nile’ile ja Bernardile andis aga õnnestumine hoogu ja julgust proovida kätt ka koostöös suuremate staaridega.

See oli Nile’i ja Bernardi jaoks esimene kord töötada päriselt suure staariga. Diana Ross oli muusikataevasse tõusnud juba 1960ndatel kollektiiviga the Supremes, kes on tänaseni kõige paremaid edetabelinumbreid näidanud naistebänd. Kui Ross 1970ndatel the Supremesist lahkus, oli ka tema soolokarjäär väga edukas ja lisaks paljudele hitte külvanud albumitele tegi Ross ka tõusu filmilinal.

„See oli meie jaoks esimene kord staari produtseerida,“ ütles Rodgers The New York Postile. „Ja ta polnud mitte lihtsalt staar, vaid tõeline staar.“ Nile on meenutanud, kuidas ta sai idee looks „I’m Coming Out“.

Kord oli Rodgers GG’s Barnum Roomis – Manhattanil asunud peamiselt transinimeste klubis. Selle tualetis nägi ta tervet kampa Diana Rossi kehastajaid. „Järsku läks mu pea kohal pirnike põlema. Ma pidin minema välja telefoniputkasse ja helistasin kohe Bernardile,“ meenutas Nile. „Ma ütlesin: „Bernard, palun kirjuta üles sõnad: „I’m coming out.“ Ja siis selgitasin talle olukorda.“

Ross armastas laulusõnu koheselt ning tundis julgustavate fraasidega hingelist sidet. „Aga ta ei mõistnud, et see on gei-värk, et inimene ütleb: „Ma tulen kapist välja.“ Ta ei saanud sellest aru,“ ütles Rodgers.

Lugu jõudis koos paljude teiste hittidega Diana Rossi 1980. aasta albumile „Diana“, millest on saanud artisti läbi aegade kõige edukam album.

David Bowie – „Let’s Dance“ (1983)

Esimest korda, kui Nile sai tuttavaks David Bowiega, rääkisid nad jazz-muusikast. „Ma olin hämmastunud tema teadmistest,“ meenutas Nile. „Ka mina avaldasin talle muljet. Ta ei teadnud, et ma olen selline jazz-fanaatik ning see ilmselt meid omavahel igaveseks siduski. Teatud tasandil olime hingesugulased.“

Bowie kutsus Nile’i Šveitsi külla muusikat looma. Siht oli selge: albumitäis hitte. „Ma mõtlesin: okei, ma suudan David Bowie’ga hitte toota. See on suurepärane projekt!“ Ühel hommikul kõndis Bowie Rodgersi magamistuppa ja ütles: „Nile, kullake. Mulle tundub, et see lugu on hitt.“ Ja ta hakkas mängima esimest versiooni „Let’s Dance’ist“. Kuna Bowie mängis seda aga 12-keelelisel kitarril, siis: „See kõlas mulle nagu folkmuusika!“

Nile küsis, kas ta võib rifi kallal ise natuke nokitseda ja Bowie oli nõus. Nile teadis, kui väga Bowie jazz'i armastas, seega andis ta loole uue hingamise, muutis mõnda akordi, ja tõstis heli poole astme, siis veel oktaavi võrra kõrgemale, et see ei kõlaks nii nukralt. „Ühtäkki see kõlas cool’ilt! Piisas vaid arranžeeringu ja vaibi muutmisest, ja miski, mis kõlas nagu folklugu – ja ehk oleks me teinud hitt-folkloo, kes teab – kõlas nüüd mõõtmatult võimsamalt,“ meenutas Nile.

Sellest nn tellimusest sündis 1983. aastal Bowie album „Let’s Dance“, mis on artisti läbi aegade kõige müüdum album ja punkt, millest saab lugeda Bowie ülemaailmset superstaaristaatust. „See muutis minu elu, see muutis Davidi elu,“ mõtiskles Nile aastaid hiljem. Koos töötasid mehed veel oma karjääride jooksul viie erineva projekti kallal. „Kuid just see „Let’s Dance“ sessioon muutis kõike.“

Madonna – „Material Girl“ (1984)

Nile Rodgers kohtus Madonnaga Power Stationi stuudios New Yorgis 1984. aastal. „See oli huvitav, sest niipea kui ma Madonnaga kohtusin, sain ma kohe aru, mis puust ta on,“ rääkis Nile. Mehele pakuti võimalust lüüa kaasa laulu „Like a Virgin“ loomisel, kuid alguses punnis ta vastu – talle ei meeldinud see nurk, millega asjale läheneti. Mitu päeva põikles ta koostööst eemale, kuid lõpuks pidi Nile tunnistama, et kõik need päevad oli seesama lugu tal peas kummitanud. Midagi selles ju oli!

„Like a Virgin“ albumile (1984) jõudsid Rodgersi juhtimisel veel teisedki unustamatud singlid, näiteks „Material Girl“. Rodgers on aga hiljem meenutanud, kui üllatunud oli Madonna sellest, et Rodgers tahtis nende suhte plaadi loomise ajal hoida rangelt ametialase.

„Ma seisin ja ootasin lifti, kui ta küsis mult: „Miks sa mind k*ppida ei taha?“ Ma küsisin hämmeldunult vastu: „Mida sa just mulle ütlesid?“ Ta nimelt lihtsalt oli mõelnud, miks ma polnud ikka veel teinud talle ettepanekut. Ta ei saanud sellest aru. „Kõik ju tahavad mind,“ oli tema suhtumine.“

Nii selgitaski Rodgers Madonnale, et eelistab alati hoida töösuhted rangelt professionaalsed. „Kord ma magasin ühe väga kauni muusikuga, kellega tegin koostööd ja see oli väga vale asi, mida teha,“ selgitas Rodgers. „Niisiis ma ei teinud seda viga enam uuesti.“

Sealt edasi olid Rodgersi ja Madonna suhted siiski väga head. „Ma pole ühegi teise naisega olnud nii lähedane kui Madonnaga, ilma et seotud oleks olnud romantilised suhted. Ta on väga ambitsioonikas inimene. Päeval, mil ma temaga kohtusin, ütles ta mulle: „Minust saab tõeliselt suur superstaar.““

Daft Punk – „Get Lucky“ (2013)

Mitte iga artist ei kuula Nile Rodgersi nõuandeid, mis on ehk üllatav, arvestades Rodgersi silmapaistvat ajalugu. Rodgers on meenutanud, kuidas kord Shakira ta päeva pealt vallandas. „Ma ütlesin talle: „Mäletad, et ma ütlesin: me peaksime lugu alustama refrääniga?“,“ rääkis Rodgers ja selgitas Shakirale, kuidas kõik Rodgersi lood, mis on hitid, algavad refrääniga: „Le Freak“, „“We Are Family“ jne. „Aga ta ei kuulanud mind ja lasi mind lahti.“

Sellest pole aga muidugi midagi hullu, sest on küllalt artiste ja kollektiive, kes hindavad Rodgersi nõu ja talenti. Nii andis Rodgers 2012. aastal teada, et on võtnud vastu kollektiivi Daft Punk pakkumise aidata nende uue albumi lugudesse rohkem sisse sõlmida R’n’B mõjusid. Esmakordselt kohtuti albumi „Discovery“ kuulamispeol, mille Daft Punk pühendas Bernard Edwardsile – Rodgersi lähedasele sõbrale, kes oli hiljuti lahkunud. See puudutas Nile’i sügavalt, nii et kui mõned aastad hiljem Daft Punk koostööks ettepaneku tegi, ta ei kõhelnud.

„Nad tahtsid teha sellise plaadi, nagu internetti ei eksisteerikski,“ selgitas Nile lähteülesannet. See oli kontseptsioon, mis kõlas Nile’i kõrvadele tõelise muusikana. Isegi niivõrd, et kui Daft Punki poisid pakkusid ideede jaoks demosid, Nile keeldus: „Ma ei taha kuulata demosid. Ma teen muusikat kohapeal. Ma ei tea, mis lugu ma mängin, kui stuudiosse jõuan, aga kui ma sinna jõuan, siis ma püüan välja mõelda kõige kavalamad read nii kiirelt kui võimalik.“

See oli mõttelend, mis kannustas loo „Get Lucky“ valmimist – ja see valmis vaat et rekordajaga. Hitt jõudis 2013. aastal albumile „Random Access Memories“, kus ka Rodgers ise kolmes loos kitarri mängis, sealhulgas lugudes „Get Lucky“ ja „Lose Yourself to Dance“. „Get Lucky“ edu jahmatas ka kogenud arranžeerijat ennast. „Mul on olnud hitte, mis olid popid vaid Ameerikas, kuid mitte mujal,“ rääkis Rodgers toona ajakirjandusele. „Mul on olnud hitte, mil on läinud hästi Suurbritannias, aga mitte mujal. Aga nüüd selline album, mis on kõikjal hitt... See on hämmastav!“

Rodgers võitis selle eest ka kolm Grammy auhinda. „See, mis me tegime, on minu jaoks erakordne,“ ei jää Rodgersil kiidusõnadest puudu. „Need kutid on lihtsalt geniaalsed.“

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid