Kui veel filmisime Mart Sanderiga „Kuuendat saladust“, siis tuli jutuks, et kui õigel ajal filmi valmis saame, on lootust sellega minna Cannes'i filmiturule. Sellest sõnakõlksust piisas mulle, et järgnevad kuud ma vaid Cannes'ist unistasingi. Saime küll filmi valmis, aga Mardil vahetus levitaja ja lootus Cannes'i pääseda kadus. Ma siiski ei andnud alla ja see võis olla nädal-paar ennem festivali algust, kui sain teada, et Kristi Porila võtab ikkagi meie filmi turule tutvustamiseks kaasa. Samal päeval kirjutas mulle „juhuslikult“ tuttav Pariisist, Stormcast Cinema direktor ja kutsus kohtumisele Cannes'is. Nüüd oli vähemalt midagigi ette näidata, et Eesti filmi instituudist (EFI) akrediteeringut paluma hakata. Ja väga lunima ma ei pidanudki, sain selle koheselt ja selle eest olen tohutult tänulik EFI-le. Niisama Cannes'i päris ei saa. See on ainuke A-kategooria festival, mis on reserveeritud vaid filmiala professionaalidele ja pressile.

Pidudel ma käisin pea iga õhtu ja neid toimus ikka sadu! Ainuke küsimus oli, kuidas neile sisse saada, sest enamik pidusid olid vaid personaalsete kutsetega. Hea ja avatud suhtlejana sain aga tuttavaks koheselt paljude inimestega, kes mulle kutseid saatma hakkasid. Peod on seal glamuuri tipp. Kõik naised kannavad haute couture`i uhkeid kleite, õnneks sain ka mina sellised kaasa Siret Designilt ja ei pidanud ennast nagu „maalt ja hobusega“ tundma. Peod toimuvad imelistel merevaatega luksusjahtidel või villades, hotellides, kus basseinid, punased vaibad, gurmeetoit, jook, live-bändid, DJ-d ja igat sorti esinejad. Ja see kõik on kutse saanud inimestele tasuta. Piletiga üritusi on ka, isegi väga krõbeda piletiga: näiteks tuleb Leonardo Dicaprio jahil pidutsemise eest käia välja 12 000 eurot, Eva Longoriaga õhtusöök on aga märksa soodsam – 3000 eurot pilet. Mina piirdusin siiski oma pidudega, need olid piisavalt uhked, et selle sarnast polnud ma elus varem näinud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid