Sesterite vallatud koerakesed ajavad taga oravaid ja söövad köögivilju

„Õnneliku lapsepõlve juurde kuulub ka lemmikloom. Oleme Kairiga mõlemad pärit kodust, kus olid nii koerad kui kassid, ja soovisime ka oma lastele sellist lapsepõlve,“ räägib poliitik Sven Sester, kelle kodus kasvavad pomeraniani kääbusspitsid Cookie ja Mooni.

Sel kevadel, kui juhtusid olema soojemad päevad, puhkesid Tiskre külas Sesterite hoolitsetud aias mändide all õitsele valged ja roosad rododendronid. Puhus kerge lõunatuul ja kaks koera – miniatuursed lõvi moodi pomeranianid – võtsid ühtmoodi häälekalt vastu nii külalisi kui ka töölt ja koolist koju saabunud omainimesi. Kääbuskoerad Cookie ja Mooni on Kairi (43) ja Sveni (52) ning nende poegade Tristani (11) ja Trevori (7) lemmikud ja rõõmu allikas. Karvakerad jooksevad õue mööda ringi, pööravad siis välgukiirusel ümber, põikavad rododendronipõõsastesse ning hüplevad siia ja sinna nagu piksevälgust tabatud. Rosinaid meenutavate silmadega puurivad nad uudistavalt ümbrust. Ehkki Cookie ja Mooni elavad Sesterite kaunis kodus juba neljandat aastat, askeldavad nad aias, nagu oleks äsja saabunud. Kõik tundub neile uus – oravate jäljed, iga männilt kukkuv käbi pakub avastamist ning metstuvide ja sinikaelpartide tiivasirutus vajab alati pilguga ülemõõtmist. Kui aia taga liiguvad kitsed, lähevad koerad ähmi täis. Niiske ninaga toksivad karvapallid hellalt nii lapsi kui nende vanemaid, õõtsutades seejuures püstist kohevat saba.

„Kui väike poiss olin, joonistasin pilte oma koerast, kelle nimi oli Stella. Ta oli suur musta värvi Newfoundlandi koer, keda peetakse ka vetelpäästekoeraks. Ema õpetas Stella välja, käis temaga treeningutel ja ka võistlustel. Njuufa medaleid oli terve kodu täis. Ta oligi selline koer, et kui laps vette sattus, hakkas teda kohe päästma. Olin peres ainuke laps ja tänu Stellale ei tundnud ma kunagi üksindust ka siis, kui õhtuks olid kõik sõbrad oma koju läinud,“ meenutab Sven. „Läbi lapsepõlve on minu kodus olnud ka kassid, mõnikord suisa mitu, kes said Stellaga hästi läbi ja mõnikord kasutasid tema saba oma mänguasjana.“