ARVUSTUS | „Jurassic World Dominion“ - kui filmi vaatamiseks enam ei piisa aju välja lülitamisest, siis on aeg frantsiisil juhe seinast tõmmata

Juura-ajastu filmidel on nüüd kaks triloogiat - esimene pargi ja teine maailmaga. Mõlemal on omad head ja vead, kuid üks on kindel - ilusa pildiga kinomöllu saab kogu raha eest ja pealegi. See ei tähenda aga, et narratiiv ei oleks loll.

Küsimus on tänaseks pigem, et kui ajuvaba see saab olema ja kas isegi üritatakse teha midagi, mis omaks mingisugust ühtset lugu. „Jurassic World Dominion“ siiski ütleb selgelt ja teeb veel puust ja punaseks, et vastuseks on ei. Enam isegi ei proovita peita, et see filmiseeria oleks pidanud koos dinosaurustega välja surema, sest paneb imestama, kui mõttetu ja tühi saab üks film olla. Kuidas suudeti dinosaurused igavaks muuta?

Sünopsis: Neli aastat on möödunud Isla Nublari saare hävimisest. Dinosaurused elavad ja jahivad kõikjal maailmas ning inimkond püüab nendega lihtsalt kuidagi koos eksisteerida. Planeedi tulevik sõltub selle hapra tasakaalu püsimisest. Kas inimene suudab säilitada endale aastatuhandete jooksul välja teenitud koha planeedi tippkiskjana või peab ta alistuma olevustele, kes tegutsesid siinkandis esmalt juba 65 miljoni aasta eest?

Olen suurte ja ajuvabade kinomärulite austaja. Mõnus on korraks argipäeva kaosest puhata ja nautida plahvatust ja möllu, kuid tuleb välja, et mul on siiski olemas mingisugune piir. „Jurassic World Dominion“ (“Jurassic World: Ülemvõim“) on kapitalistlik tehe, mille ainuke müügiargument on nostalgia. Narratiivi asemel on kollektsioon seosetuid stseene ja ideid, mis on ühte patta visatud. Tulemuseks on ebamugavalt ebaloomulik atmosfäär, kõikuv toon ja narratiiv, mis ei kannata kriitikat. Isegi Jurassicu filmide kontekstis.

Kuna filmis proovitakse teha kõike korraga - rääkida kaht erinevat lugu ja tuua kokku kaks erinevat filmitriloogiat, on tulemuseks hakitud soperdis. Meenutab rohkem „Kiireid ja vihaseid“ või Indiana Jonesi seiklusi kui Jurassic World lugusid, kuid isegi teiste imiteerimine on ette võetud poolikult. Hea uudis on see, et iga stseeni võtmeks on märul, mis vahel ajab naerma, vahel aga hoopis nutma, sest on lihtsalt nii loll.

Tuleb tunnistada, et ka varasemad Jurassicu filmid kannatavad tegelikult sarnaste murede käes, kuid nende juures oli alati meeldejäävad karakterid, kes seda muljet leevendasid. Dinosauruste õudusest on alles veider paroodia, mida on raske kirjeldada. Vanad näitlejad on tagasi toodud, kuid neile unustati rollid kirjutada. Nad on ekraanil ainult selleks, et näod treilerisse panna ja vanad inimesed tegelikult tulidki ainult palgale järele. Keegi ei ole motiveeritud, inspireeritud ja igasugune karisma puudub. Ekraanil on kogu aeg midagi, kuid mitte midagi ei toimu.

Muidugi võiks ju mõelda, et inimesed polegi olulised karakterid dinosauruste filmis ja see on õigustatud mõttekäik. Vaatame lähemalt, mis siis toimib dinosaurustega. Enamus „ohtlikke“ kohtumisi on lihtsalt napid pääsemised. Karakterid ennast need olukorrad ei morjenda ja see valem kordub läbi filmi. Seda isegi ei märka enam. Olukord, kus keegi jookseb kiiremini kui dinosaurus, mis just autost kiirem oli ... on siin päris tavaline. Kallis T-Rex on muudetud suvaliseks taustanäitlejaks ja uus võimas paha gigantosaurus unustatakse üldse ära. „Kõige võimsam ja suurem kiskja, kes kunagi elanud“ on märkamatu ja lõpuks ka tähendusetu.

Dialoog ajas saalis inimesed päris mitu korda naerma, sest muud keegi ei räägi kui ekspositsioon, sest noh - pole aega ega oskust ühtegi reaalset teemat ju näidata. Proovitakse siis jutuga midagi luua. Pidevalt kuuleme, kuidas see uus ja vägev dinosaurus on apex predator (eesti keeles tippkiskja, toiduahela ülemine lüli), kuid reaalselt ei näe me midagi. Pole ka enam mõtet kiita ilusat pilti, mis on muutunud normiks. Jah, on ilus, kuid kui filmi vaatamiseks enam ei piisa aju väljalülitamisest, vaid on vaja see välja suretada, siis oleks aeg frantsiisil juhe välja tõmmata.

5/10