Väike tugev naine range lõikega mustas kleidis. Lakoonilise teismelise soenguga neiu. Näitlejanna lugemas luuletusi, laulmas, näitlemas prožektori või kinokaamera valgusvihus. Üksi, tulise südame ja hiigelsuurte silmadega. Nii luges võõrsil luuleridu armastusest, pihlakast, Kodumaast Marina Tsvetajeva. Nii laulis „Olympias“, midagi kahetsemata, Edith Piaf. Sel moel naeratas, silmad täis pisaraid, Nino Rota muusika saatel Giulietta Masina.

Ja kõik kordub taas. Lava, naine, luuletused, muusika ja valguskiir. Monolavastus – hingelavastus. Lavastus, mis sündis ajal, mil lohutust, lootust ja vabadust võib leida vaid sõnade ja helide harmoonias.

Võib-olla pole Te veel saanud osaks poeesiast – pole kuulnud, kuidas loeb luuletusi Tšulpan Hamatova, ehkki näitlejanna on ekraanil üles astunud nii poetess Bella Ahmadulina rollis kui ka Larana „Doktor Živagos“. Selles samas rollis romaani lumistelt maastikelt, kus „tormas-tuiskas täis kogu maa, ka kõige kaugeimad paigad...“. Praegu on just õige aeg rääkida lavalt luuleridadega headuse tingimatusest ja vajadusest vabaduse järele, elu ja halastuse väärtusest, rahust. Rääkida ja kuulata.

Luuletused ja muusika on valitud näitlejanna Tšulpan Hamatova ja muusiku Aleksandr Boldatševi südamehäältest lähtudes – seepärast saab „Orfeus“ kindlasti olema teejuhiks suure poeesia ning puhta kunsti ja muusika maailma.

Tšulpan Hamatova on väga andekas ja rafineeritud kunstnik, oma põlvkonna hingelaadi väljendaja. Ta on ka ühiskondlikult aktiivne, olles heategevusfondi „Elu kingitus“ asutaja ja hing. „Orfeuses“ kõnetab Tšulpan kõiki – igaüks kuuleb etenduses seda, mida peab enda jaoks kõige olulisemaks. Sõltuvalt vaatajast võib etendusest kujuneda kas meditatsioon, manifest, pihtimus või hoopis lootuse ja usu allikas sellise maailma võimalikkusesse, kus sõna ja muusika harmoonia on tähtsamad lahingutest ja võitlemisest ning kus kunst suudab ületada mistahes piirid.