Teadlased: Raquel Welchi koopanaine tegi eelajaloolise naise kuvandile karuteene

Prantsuse teadlaste raamat ja dokumentaalfilm lammutavad koopanaise kui abitu ihaldusobjekti kuulsust. Eelajaloolised naised olid emad, aga nad olid ka kütid ja kunstnikud, kinnitavad teadlased.

Viis, kuidas eelajaloolist naist on kirjeldatud (või kirjeldamata jäetud), alates teadustöödest, mis kujutasid naist teisejärgulisena kuni Raquel Welchi seksika koopanaise Loanani 1966. aasta filmis „One Million Years BC“, on loonud selge ettekujutuse sellest, milline eelajalooline naine oli: sel ajal kui mehed mammuteid küttisid, olid naised koopas vägivaldse maailma eest peidus, eksisteerides peamiselt ihaldusobjektide ja emadena.

Raamatu ja filmi autorite kinnitusel on kunstilised tõlgendused, sealhulgas „One Million Years BC“ seksisümboli Raquel Welchiga peaosas eelajaloolise naise erotiseeritud kuvandi tõeliselt kinnistanud.

Prantsuse teadlaste film ja raamat „Lady Sapiens: À la recherche des femmes de la préhistoire“ (“Lady Sapiens: Uurimus eelajaloolisest naisest“) asub seda klišeed teaduse varal kummutama. Selleks tuginetakse arheloogiliste leidude - luude, hauapanuste, kunsti - analüüsile, mida meestekeskne teadus on autorite sõnul seni ignoreerinud.

„Lugejat ehk üllatab, et meeste ja naiste tööjaotus ja rollid ei olnud nii rangelt piiritletud ja ellujäämise tagas kõigi inimrühma liikmete koostöö olenemata soost ja vanusest. Alates sellest, kui eelajaloo uurijate sekka on lisandunud naisi, on pilt hakanud tasapisi muutuma,“ kommenteerib Jean Moulin University – Lyon 3 eelajaloo professor Sophie de Beaune raamatu eessõnas.

Üks dokumentaalfilmi autoreid, Thomas Cirotteau ütleb, et filmi eesmärk ei ole kujutada eelajaloolist naist supernaisena, vaid tuua esile võimalus, et tema rollide ulatus oli laiem kui seni arvatud. „Nad küttisid. Nad osalesid kogukonnaelu majandamises. Nad tegid kunsti, ja meeste ning naiste vahelised suhted võisid olla väga lugupidavad ja õrnad,“ sõnab ta.

Väljakaevamistel on leitud näiteks naiste luustikke, mille põhjal võib oletada tugevaid õlavarrelihaseid, naisi, kes on maetud koos jahirelvadega. Neid leide on piisavalt, et pidada praktikat laiemalt levinuks.

Filmi on kritiseeritud meeste domineerivale rollile viitavate tõendite kõrvale jätmise eest. Cirotteau on seepeale öelnud, et eesmärk ei ole pidada eelajaloolise naise eest kompromissitut lahingut, vaid lihtsalt näidata, et elu võis olla mitmekesisem, kui me seni oleme arvanud.