ARVUSTUS | „Elvis“ näitab uuele põlvkonnale, miks Presley oli Kuningas, aga ka seda, miks ta maailmaturneele ei jõudnud

Legendaarne ja läbi aegade enim müünud muusikaline artist Elvis on surnud juba 45 aastat, mis on kolm aastat kauem kui ta elada jõudis. Juurde on tulnud peaaegu kaks põlvkonda uusi talente, kuid Elvise nimi ja looming müüb endiselt nagu oleks mees elus. Endiselt me teame ja mäletame. Muidugi pole niivõrd suure nime puhul imestada kui peaaegu iga aasta ilmub film või kaks, seriaal või paar, dokumentaal või paroodia, mis pajatab mehe elust. Lugu on kord traagiline, kord kuldne - oleneb, kes seda räägib, kuid mees seal keskel on alati võimas ikoon, kelle mõju popkultuurile on raske mõõta.

Baz Luhrmann lavastajana ei tee just palju filme, kuid kui teeb, siis neist räägitakse ja neid kiidetakse. Viimane teos ilmus temalt 2013, see oli Leonardo DiCaprioga „The Great Gatsby“. Enne seda tuli tema sulest ja visioonist veel „Moulin Rouge“ (2001), „Australia“ (2008) ja „Romeo & Juliet“ (1996). Need filmid kas võitsid Oscareid või said nominatsioonid ja olen kindel, et „Elvis“ ei ole mingi erand. Austin Butler ei ole varem midagi niivõrd suurt teinud kui Elvise roll siin, kuid nüüd saame rahuliku südamega öelda, et mees on tõusnud staaristaatusesse.

Film heidab pilgu Elvis Presley (Butler) elule ja muusikale läbi ta keerulise suhte mõistatusliku mänedžeri kolonel Tom Parkeriga (Tom Hanks). Lugu uurib Presley ja Parkeri keerulist dünaamikat muutuva kultuurimaastiku ja Ameerika süütusekaotuse taustal 20 aasta vältel. Teekonna keskmes on veel Elvise elu tähtsamaid ja mõjukamaid inimesi Priscilla Presley (Olivia DeJonge).

„Elvis“ on natuke pikem kui kaks ja pool tundi, kuid aeg lendab päris kiiresti. Algus on veidi tormakas ja Luhrmannile omaselt keeruliselt monteeritud. Raske on kohe aru saada, et mis toimub, sest lisaks pildile on alguses ka narratiiv täiesti põhja keeratud. Õnneks see vaibub, kui Elvis teeb oma esimese etteaste ära ja sealt edasi tõmbab film aina enam endaga kaasa. Jutustajaks on Elvise kurikuulus agent kolonel Tom Parker, kes seob selle keerulise struktuuriga loo tervikuks.

Luhrmanni teaterlik stiil annab filmile talle omase võlu, liikudes farsi ja meistriteose vahel. Kindlasti pole „Elvis“ klassikaline biograafia, mida tegelikult on mehest tehtud juba tosinaid kordi, vaid hoopis tema annet kirjeldav ja austav lugu. Luhrmanni kirjutatud stsenaarium proovib uutele põlvkondadele anda edasi Elvise muusika erinevaid tasemeid ning selgitada detailselt, miks ta on saanud endale hüüdnime „kuningas“. Ja minu silmis see õnnestub tal imeliselt, sest Elvise muusika tõepoolest muutus minu jaoks paremaks. Samuti mõistan nüüd paremini mehe traagilist saatust.

Austin Butleri nukunägu on kogu selle loo õnnestumise üheks põhjuseks, sest ta tõepoolest tabab ära kõik Elvisele iseloomulikud nüansid. Ta liigub nagu Elvis, ta laulab nagu Elvis - ta pole lihtsalt nagi, mis kostüümi üleval hoiab, vaid annab endast kõik. Ja see jõuab läbi ekraani ka kinosaali. Elvise enesekindlus ei muutu ülbuseks ning iga laul kannab mingit tähendust, mida läbi konteksti püüame mõista. Butler samal ajal hoiab pidevalt iga lause ja pilgu taga sügavat nukrust, mis mõned kinokülalised ka pisaraid valama pani.

Tom Hanks on vanameister, kes teeb endale harjumatult negatiivse filmirolli. Tema kehastatud kolonel Tom Parker on vastik vanamees, kes kasutab noort ja talendikat Elvist ära. Ja see pole klassikaline „ma teenin raha ja sina teenid raha“, vaid midagi enamat ja tõenäoliselt paljude inimeste jaoks ka uudis Elvise elust. Siit saame ka vastuse küsimusele, et miks Elvis kordagi maailmaturneed ei teinud. Lugu on rohkem siiski noorest Elvisest, seega vanemat ja tüsedamat kuningat me ekraanil ei näe.

Produktsiooni peab samuti kiitma, sest visuaalne silmakomm ei kuku niisama taevast. Alustan Luhrmanni abikaasast Catherine Martinist, kes on neli Oscarit võitnud kostüümikunstnik ning ka siin teeb uskumatult võimsa töö. Ennustan ka siit nominatsioone. Kaamera taga on Mandy Walker, kes tegi koos Luhrmanniga ka „Australia“ ning hoiab siin sarnast joont. Stiililt on sarnane filmidega „Nightmare Alley“ ja „Mulan“, kuid igast stseenist õhkub Luhrmanni suurem-kui-elu iseloomu ja teatriarmastust.

Viimasena toon välja muusika autori Elliott Wheeleri, kes andis Elvise muusikale uue elu. Lood on miksitud moodsate rütmidega ning tihti toimuvad märkamatud üleminekud hoopis teistele, originaalsetele lugudele. Näeme, kuidas Ameerika mustanahaliste kultuurist mõjutatud Elvise lood sünnivad ja seda saadab lisaks võimsale visuaalile ka meeldejääv muusika. Ja just muusika ongi ju kogu loo südames ja Wheeler on oma ülesannete kõrgusel.

„Elvis“ on üks nendest suurfilmidest, kus on kõik olemas ja pole keeruline ennustada, et siia on tulemas mitmeid Oscari-nominatsioone. Austin Butler väärib parima peaosa nominatsiooni kohe kindlasti ja loodan, et selle ka siit endale võtab. Muidugi ei ole film veatu, sest harjumatu tempoga monteerimine ja jutustamine ei ole kõigi jaoks. Tom Hanksi karakter mõjub vahel nagu halva grimmiga troll ja kui Elvise muusika kohe üldse ei meeldi, siis tõenäoliselt on kinosaalis keeruline teekond selle leidmiseks. „Elvis“ on siiski filmikunsti musternäidis ja seda on kerge soovitada. Võimalusel muidugi suurelt ekraanilt ja parima võimaliku heliga.

Hinne: 8,5/10