„See oli üks emotsionaalsem hetk, mil otsustasin, et ühtki esinemist enam juurde ei võta. Kõik, mis kirjas, teen ära ja uusi esinemisi enam juurde ei võta. Olgu lõpudisko ja siis olgugi lõpp!“ tunnistas Kivisaar.

Oma klubimuusiku ametlikuks lõpuks peab ta 2003. aasta oktoobrit. „Sellele otsusele ei eelnenud läbipõlemist, aga marineerisin ikka väga kaua. Ikka nagu ei raatsinud seda tööd jätta, ikka nagu viivitasin ega tahtnud kõrvale astuda, kuni siis lõpuks tegin seda,“ jätkas ta.

Põhiline põhjus oli tüdimus. „Lihtsalt tundus, et sai küllalt. Enam ei läinud tööle soovist teha lõbu pärast, vaid üksnes raha järele. Kui nii juhtub, on see ilmselge märk, et sellest tööst aitab. Sel ajal oli mul paralleelselt olemas ka raadiotöö. Olin võtnud eesmärgiks pühenduda raadiole pikas perspektiivis ja nii siis oligi. Sain aru, et kui ma seda otsust ei tee, siis jäängi tiksuma. Eks otsusele lisasid indu ka muutunud olud. Kas või see, et keset esinemist võis tulla ööklubi kassapidaja DJ juurde ja öelda, mida tema arvates tuleks DJ-l laval esitada, või arvas ööklubi omanik, kuidas DJ riides peaks käima. Soov oli, et DJ kannaks esinedes ülikonda nagu turvamees. Mõistagi ei ole need konkreetsed põhjused, miks ma plaadid kokku panin, vaid paljud asjaolud sattusid kokku. Saabus ühemõtteline arusaam, et kui üks eluperiood on läbi, siis ta läbi ongi.“