„Ma ei suutnud isegi lugeda, lihtsalt istusin ja ootasin. Pulss läks kahesaja peale, kui doktor Marget Savisaar mulle pool kaks öösel helistas ja ütles, et operatsioon on läbi ja et kõik läks edukalt,“ meenutab Vilja värskes Kroonikas.

Enne seda ei julgenud ta Taimot eriti üksi kojugi jätta. Õnneks sai ta osa tööd teha ka neti vahendusel, aga oli päris tihti ka kordi, kui oli vaja kindlasti riigikogu saalis hääletada. „Taimol olid olnud tõsised õhupuuduse atakid, need olid rasked, sest tundus, et pole kindel, kas ta hakkab jälle hingama või mitte. Siis lihtsalt nutsin ja palvetasin, sest ma ei osanud enam midagi teha, kiirabi poleks ka ilmselt jõudnud. Sellepärast oli väga raske teda üksi jätta,“ kirjeldab Vilja.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid