„Olin lihtsalt üks laisk ja lodev rasvakeha,“ selgitab ta, unistades isegi rasvaimule minekust.

„Ma ei meeldinud enam endale,“ tunnistab Kristi. „Ma ei vihanud ennast, pole kunagi vihanud, aga tundus, et kõik on halvasti. Mis siis sellest, et tunnetasin end vanast harjumusest kena inimesena.“