Kui abikaasa Priit veel elas, käitus Piret enda sõnul maal nagu linnaproua (saputab siinkohal peenutsevalt sõrmi). Nüüd on tulnud juba aastaid ise hakkama saada („Mis mul muud üle jääb!“) ja Sõrves veedetud kuu veedabki ta enda sõnul peaasjalikult trimmerdades. Juuli alguses tulles meenutavat õu kohati džunglit. Kuu ajaga jõuab hoovile tiiru peale teha, kui hakkab jälle linnas töö ja saarelt tuleb ära minna.

Muul ajal aastas ta Kaubile naljalt ei satu. Tütred käivad küll vahel puhkamas, aga Piret leiab, et tal endal ei ole kahe-kolme vaba päevaga mõtet hakata nii kaugele tulema, kui sõit üksi võtab juba päeva.

„Ja kui bensiini ja praamipileti hinda kogu aeg tõstetakse, muutub koht minu jaoks järjest kaugemaks. Kui ma siin jaanipäeval olin mõned päevad, siis pidin ju Tallinna tagasi minema, meil oli veel kaks etendust. Mõtlesin, et issand, kui kalliks see läheb, palju ma pean maksma, et minna Tallinnasse seda etendust mängima. Õudne! Maksan ju peale!“

Vahel tuleb Piretile ahastus peale, kui ta mõtleb, kui vähe ta saab Sõrves olla ja kui palju kulusid maamaja pidamisega on. Selle raha eest, mis Sõrves aastas kulub, saaks kuskil soojal maal mitu nädalat vedeleda… Siis mõtleb ta jälle tütarde peale.

Mänginud on ta ka selle mõttega, et kuidas oleks elu, kui päriselt Sõrve kolida. „Sellest ma olen aru saanud, et siis peaks ikka mees ka olema.“

Loe rohkem Eesti Naisest!

Jaga
Kommentaarid