TARTUFFI SOOVITUS | Identiteedivargusest intsestini. 10 erakordset filmi, mida sel aastal Tartuffil vaadata

Tartus avas eile uksed Eesti suurim vabaõhukino Tartuff, PÖFFi armastusfilmide festival, mille alateemaks sellel aastal on tants. Tartu Raekoja platsil alustanud Eesti suurima vabaõhukino avatseremoonia järel jõudis esimest korda Eesti vaatajate ette Sander Joone animafilm „Sierra“, mis on võitnud väljaspool Eestit juba hulga auhindu ja pälvinud ka Oscarile esitamise õiguse.

Kokku linastub 6. augustini kestval festivalil 20 filmi, mis käsitlevad armastuse kõikvõimalikke aspekte. Lisaks vabaõhukinole saab sellel aastal filme näha Tartu Elektriteatris ja muidugi on kõik seansid vaatajatele tasuta. Annan järgnevalt omalt poolt mõned soovitused filmivalikust.

TEISIPÄEV

„Vanad head ajad“ („Back to Those Days“, 2022) viib meid nõukaaja lõpu Ida-Euroopasse, mis oli imelik aeg: ühelt poolt lootusrikas, teisalt melanhoolne. Unistused purunesid sama kiiresti, kui said tekkida. Tomek on 12-aastane noormees, kelle isa Alek elab USA-s. Loomulikult on poisi suurimaks unistuseks isale külla minna, veel parem sinna elama asuda. Ühel päeval sajab Alek naise ja poja üllatuseks uksest sisse, kohver küll välismaisest nännist pungil, aga ta ei kavatsegi enam lahkuda. Tasapisi hakkab selguma tema naasmise tegelik põhjus…

Film on minu jaoks nagu autobiograafiline lugu alkohoolikust isaga kasvamisest. See pole midagi erilist, varasem põlvkond nägi taolist lausjoomist kuni surmani päris tihti. Noore Tomeki isa on poisi jaoks kangelane, kes välismaalt nänni saadab ja tundub isegi hea isa olevat, kuid vaikselt toon muutub ja tekib ärevus, et kohe läheb midagi valesti. Ja lähebki. Piltilus Ida-Euroopa on pilguheit meie enda lapsepõlve trepikodadesse ja korteritesse, kuid see kiirelt värvituks muutuv lugu peegeldab sügavamat probleemi. '

Hea muusikaga lugu elab tänu vanemate rollidele, kus ema kehastav Weronika Książkiewicz alustab kui hooliv ja soe emme, kuid lõpetab ükskõikse ja mitte midagi nägevana. Isa rollis olev Maciej Stuhr suudab vaataja viia teekonnale, kus me armastame ja vihkame teda, kuid eelkõige tunneme kaasa. Siin filmis ei ole võitjaid ega kurjategijaid, vaid ohvrid, kes vajavad abi.

„Poisid raha eest“ („Moneyboys“, 2021) räägib noorest mehest Feist, kes teenib elatist Hiina suurlinnas seksiteenuseid osutades, aidates teenitud rahaga ka oma perekonda. Noormehe maailm variseb aga kokku, kui ta mõistab, et perekond aktsepteerib küll tema raha, kuid mitte tema homoseksuaalsust.

Film on žanripuhas draama, mis aeglase tempo juures ei unusta ülesannet näidata kuidas geiks olemine on ärakasutatud ja kultuuriliselt hüljatud. Lugu ei ole midagi uut - me oleme seda kõik näinud ja kuulnud, kuid C. B. Yi postkaardilikult ilus pilt ja hingeminev muusika suudavad selle depressiivse loo meeldejäävaks muuta. Narratiiv väldib suuri geižanri klišeesid. Suured kaadrid jätavad vaataja eemale, kuid Fei veidi paradoksaalne iseloom tõmbab sisse tagasi. Selline vaikne liikumine toimub algusest lõpuni. Ilusalt tehtud film ei lõika eriti sügavalt narratiiviga, vaid võlub rohkem kui mõtteaine teemadel nagu õnn versus armastus ja seks versus lähedus, eriti just sellises konservatiivses keskkonnas nagu Hiina.

KOLMAPÄEV

„RadioPornoPanda“ (2022) on pilguheit tavakodaniku jaoks ebatavalisse maailma. Pandina ja Pandone on Itaalia paar, kes teenib raha erootilise meelelahutusega koduse veebikaamera ees. Aga see pole mingi tavaline porno – aastaid tagasi küll sellega alustanuna on nad nüüdseks välja töötanud isikupärase mängulise formaadi, mis on teinud nende kanali kuulsaks ka väljaspool Itaaliat.

Itaalia režissööri Mauro Russo Rouge dokumentaalfilm elab ja sõltub Pandina ja Pandone värvikatest tegelaskujudest. Läbi nende igapäevase elu näeme veebis eksisteeriva erootilise universumi avarusi uue nurga alt, kusjuures kaamera ees toimuv jääb tegelikult suhteliselt sündsaks. Peale tissipaari see film suurt midagi ei näita ja tänases OnlyFansi ja Twitchi maailmas ei ole enam midagi tavalisemat kui paljas naine kaamera ees, siis järele jääb sõnum – mida see dokumentaalfilm meile öelda tahab. Vabameelsus ja enda seksuaalsuse avalikuks muutmine on loo fookuses ning paar annab meile avameelselt teada, et miks ja kuidas see kõik juhtus. Liigume nendega veidi aega kaasas, arutame selle mängulisuse üle ja kuidas inimesed interneti vahendusel erinevaid „teenuseid“ tellida saavad. Mingeid erilisi üllatusi ei tule, kuid siin on huvitav hariduslik element, millele muidu ei mõtleks, ja Tartuffi valikus on see film kindlasti teistsugune kui enamus.

„Grand Jeté“ (2022) on lugu Nadjast, kelle keha katavad marrastused ja varbad on täis verevalumeid. Ta on õpetajaks sadadele noortele tüdrukutele, kes soovivad saada baleriiniks. Kunagi oli ka Nadja lootustandev tantsija, kellest pärast poja Mario sündi – Mario andis ta kasvatada oma emale – pidi saama kuulus baleriin. Paraku olid elul teised plaanid. Aastaid hiljem veedab Mario oma aega jõusaalis treenides ja ta pole oma ema väga pikka aega näinud. Kui Nadja ilmub ühel päeval Mario ukse taha, tekib emal soov oma poja keha puudutada... Jah, te lugesite seda õigesti.
Berliini filmifestivalil esilinastunud julge, šokeeriv ja üdini aus psühhodraama ohverdusest, süütundest ja tavatust emaarmastusest, mis ei tunne mingeid piire. Soolist topeltstandardit kandev verepilastuse lugu on psühholoogiline dekonstruktsioon ema ja poja suhtest. Lavastaja Isabelle Stever selgelt armastab inimkeha, mis jääb antud loo fookusesse, eriti just peategelase Nadja jaoks. Peategelase naiselik perspektiiv teeb sellest provokatiivse etteaste, sest teda ei karistada sarnaselt nagu meest sarnases olukorras. Kohati see intsest isegi tundub romantiline, mis on ehk kõige jubedam aspekt kogu loo juures. Armastuse puudumine nende vahel on asendunud ihaga ja neil mõlemal on sarnane arusaamine ideaalse füüsilise keha ehitamisest läbi valu ja vere. Tekkiv seksuaalsuhe hakkab neid tasapisi psühholoogiliselt lammutama. Veidral kombel mõlemal on dialoog rohkem iseendaga kui omavahel. Lugu on häiriv, kuid tekitav publikus elevust ja pakub kõneainet. Mainin ära, et siin omajagu täisalastust.

NELJAPÄEV

„Amira“ (2021) räägib meeleheitlikust ajast, mis nõuab meeleheitlikke meetmeid. Nii on palestiinlastest abielupaar Nuwar (Ali Suliman) ja Warda (Saba Mubarak) mehe vangistamise tõttu omale lapse muretsenud mehe sperma vanglast välja smugeldamise ning kunstliku viljastamise teel. 17-aastane Amira (Tarra Abboud) on kasvanud üles kinnipeetavat isa heroiseerides, ehkki põgusad külastused on olnud nende ainuke koosoldud aeg. Tüdruku maailm pöördub aga pea peale, kui selgub, et bioloogiliselt on täiesti võimatu, et Nuwar on tema pärisisa. Järgnevad tõeotsingud viivad Amira järjest kaugemale sellest, mida ta arvas enda ja oma perekonna kohta teadvat.

„Amira“ tundub esmapilgul kaastundlik identiteedi otsimise lugu kusagil piiratud kultuuriruumis, kuid mida kaugemale lugu liigub, seda rohkem erinevaid maitseaineid juba niigi maitsekasse suppi visatakse. Lõpuks jääb filmi moraaliks ajatu idee, et „teekond on olulisem kui sihtpunkt“ ja „ole oma soovidega ettevaatlik“, seega noore Amira eneseotsing üllatab peaaegu terve loo vältel uuesti ja uuesti, andes mõtteainet päevadeks. Ilusalt ja rahulikult lavastatud lugu haarab kohe algusest. Amira teekond on ka publiku teekond ning olles emotsionaalselt tüdrukuga seotud, tajume tema maailma kiiret muutumist iga järgmise avastusega. Küsime endalt samu küsimusi mida neiu, seega publik ongi antud loo juures Amira. Taolise stiiliga lavastus ja stsenaarium annab huvitava vaatenurga juba ülenämmutatud teemadele ja värskema tunde antud loo sotsiaalsele kommentaarile.

Näitlejate valik on väga õnnestunud. Lavastaja Diabi rahulikku stiili võimendab maaliline Palestiina, mis meenutab lõkkeõhtute muinasjutte. Vaatajana kippusin unustama, et vaatan filmi. Tajusin tegelaste abitust vahetult. Taoline individuaalne ja intiimne stiil tõmbab endasse, hoiab kinni, kuid kaotab momentumi ainult kõige viimases kolmandikus, kus teatud konarlikud otsused ja arengud panevad veidi kulmu kortsutama. Loo lõpp on siiski võimas ,nagu terve „Amira“ kompott. Tegemist on minu eelmise aasta PÖFFi ühe lemmikuga.

„Nelly ja Nadine. Erakordne armastuslugu“ (2022) on dokumentaalfilm Pariisi ooperilaulja Nelly Mousset-Vosi ja kuulsa lesbiaktivisti Nathalie Clifford Barney sekretäri Nadine Hwangi kohtumisest 1944. aastal Natsi-Saksamaa koonduslaagris. Vaatamata laagris kogetud õudustele puhkes nende vahel lõkkele armastus. Seda lugu on nimetatud erakordseks sajandi armastuslooks. Film portreteerib Nelly ja Nadine elu Nelly lapselapse silmade ja mõtete kaudu, mida saadavad fotod ja arhiivimaterjalid.

Magnus Gertteni dokfilm algab vana arhiiviklipiga, mis näitab sõjapõgenike saabumist Rootsi, kust algab teekond naiste tuvastamiseks ning nende loo rääkimiseks. Lavastaja jaoks on see suur õnn, et Nelly perekonnal on olemas sadu fotosid, päevikud ja isegi video- ja helimaterjali, mille abiga seda lugu rääkida. Loo keskel on lapselaps Sylvie Bianchi, kes on publikuga samal teekonnal. Meie avastame asju samal kui tema, sest ta ei ole kunagi pidanud vajalikuks minevikku uurida. Ajalooliselt huvitav narratiiv lõikab maksimaalset kasu kahe naise seiklusrikkast elust. Need ei ole lihtsalt põgenikud ja ellujääjaid, vaid üpris erakordsed ja võimekad inimesed mis iganes kontekstis.

REEDE

„Minu isa on vorstike“ (2021) on lugu 12-aastase Zoe perekonnast, kes on hämmingus, kui pangas leiba teeniv isa teatab, et tal on keskeakriis ja ta loobub oma tööst tegelemaks oma elu suurima kirega – näitlemisega! Tütar on ainuke, kes kannustab isa oma unistusi järgima. Koos hakatakse käima nii näiteringis kui ka prooviesinemistel, ehkki suurt läbimurret ei paista kuskilt, rääkimata järgmisest palgatšekist. On ainult üks äärmiselt totakas telereklaam, kus isa mängib vegan-vorstikest. Isa innustades peab aga Zoegi ennast korduvalt proovile panema ning nii saab alguse isa ja tütre äärmiselt kirju eneseavastuse teekond.
Kvaliteetne flaami heatujufilm on täis särtsakat dialoog ja elulisi situatsioone, mis lähevad peale nii lastele, teismelistele, kui ka täiskasvanutele. Kinost lahkudes on muie näol ja soov ka enda unistusi püüdma minna ning muidugi ka oma tütreid ja isasid koju kallistama minna. Lufu on moodne muinasjutt läbipõlemisest, mis meid enamusi ühel või teisel hetkel ees on ootamas. Ka minu isa otsustas paar aastat enne surma proovida näitlemist ja sai isegi mõne telereklaami ja taustarolli, siis erinevalt filmist, mina teismelisena temaga kaasas kahjuks ei käinud (kuigi olin tegelikult teatrilaps). Soe komöödia räägib julgusest tegutseda enne kui liiga hilja, ükskõik, kes on vastu. Ja muidugi aksepteerida abi seal, kus seda on vaja. Suhteliselt keskpärane suurem narratiiv elab kahe põhinäitleja keemia peal ja panustab isa-tütre südantsoojendavale suhtele. Üldiselt see õnnestub ja tulemuseks on paar suurepärast nalja ja mõni hea stseen, mis demonstreerib laste mõju oma vanematele ja muidugi toetuse motivatsiooni. Eriti tõstan esile filmi ausust, et osad unistused lihtsalt ei ole kõikidele ja ainult soovist alati ei piisa. Siiski, hea tuju tekitaja ja tugevalt universaalne perefilm.

„Saladus“ („Secret Name“, 2021) räägib prostituudina leiba teenivast Néliest, kes leiab oma trööstitus elus uue sihi – käib I maailmasõda ja temast saab rindeõde. Kui üle rindejoone reisiv mõjukast perest pärit, ent hiljuti isa kaotanud ja parema elu otsingul Rose ta käte vahel sureb, otsustab Nélie oma elujärje parandamiseks võtta tema identideedi. Ta esitleb end jõuka proua de Lengwili majas Rose’ina ja asub tööle naise ihulugejana. Esialgu puhtsüütuna näiv identiteedivargus võtab tormilise pöörde, töötades üllatavalt hästi Nélie kasuks.

Siin on tegemist Tartuffi ühe tugevaima ja žanripuhtama kostüümidraamaga. Nélie on klassikaline protagonist, kelle teekond lunastusele ja sotsiaalnormidest väljapoole viib ta ootamatute sündmuste keskele. Tuttav ja tehtud lugu, kuid uus raam ja värskem pilk annab sellele uue hingamise. Narratiiv võrdsustab identiteedi maskiga, mis tegelikult ei peegelda kuidagi isiksust, kes ollakse selle taga. Ja sündmused, mis alguses tunduvad Néliele olevat liiga head, et olla tõsi, ongi täpselt seda. Sotsiaalses hierarhias kerkimisel on hind.

Lyna Khoudry kehastatud imelise pokkerinäoga Nélie ainuke viga on identiteedivargus (see võib olla ka põhjus, miks karakter muutub lõpuks veidi igavaks). Väljaspool seda pettust on naine kuidagi suuteline olema võrdne intelligentsete ja haritud inimestega, mis kõik mängib antud loo põhipunkti, kuid reedab loo loogikat, et identiteet ei ole meie olemus. Pisivigadest hoolimata on see õnnestunud ajastudraama.

LAUPÄEV

„Unelaul“ („Lullaby“, 2022) loo keskel on värske ema Amaia (Laia Costa). Tema partner on mitu kuud kodust eemal ja Amaia tunneb end ülekoormatu ning võimetuna oma lapse eest hoolitsema. Ta otsustab minna oma vanematekoju, armsasse rannakülla Baskimaal, kus ta on ise üles kasvanud – lootuses, et seal hoolitsetakse tema ja tema lapse eest. Aga elul on muud plaanid, tema ema haigestub ja Amaia õlule langeb varasemast veelgi suurem koorem. Ta leiab end elamas oma ema elu kolmkümmend aastat tagasi. Perekonnarollid on ümber pööratud, muutes nende suhteid igavesti. Tütrest saab ema.

Alauda Ruiz de Azúa on võtnud oma filmis klassikalise kinokunsti hoiaku - näita, ära ütle. Vaikne jälgimine keskendub kahele tugevale naisele - mõlemal oma tugevused. Olulisel kohal on ka tütre ärkamine oma ema tugevuses, miski, mida ta lapsena ei märganud ja hiljemgi märkimisväärseks ei pidanud. Ehk siis iga lapsevanema saatus. Tegemist on tütre looga, kuid ema figuur on niivõrd dominantne, et meeldejäävad momendid tulevad rohkem läbi tema. Need kaks ema jäävad neutraalsetesse värvidesse, mis on veidi üllatav, sest ootuspärane oleks olnud kangelaseks tõusmine või stereotüüpide ohvriks langemine. Nad on lihtsalt ema ja tütar, kes alles nüüd õpivad üksteist tegelikult tundma. Peaaegu märkamatu muusika taustal toimub sündmustikust kitsastes ja pimedates ruumides, andes aimu lõksus olemise tundest. Ruumipuudusest. Jällegi tuttav tunne vast paljudele lapsevanematele, kellele vastutusekoorem järsku kogu raskuses kaela vajub. Amaia jaoks pidi lapsepõlvekodu olema edasiminek, kuid hoopis leiab eest seisma jäänud kirstu oma vanematele, mis on tegelikult huvitav allegooria. Mingit erilist vau-elamust siit ei saa, kuid põgus pilguheit ja mõtteharjutus ema-tütre suhtesse on teretulnud.

„Lorelei“ (2020) on film andestusest, usaldusest ja uue võimaluse andmisest. Sabrina Doyle'i mängufilmidebüüt toob vaatajateni Ameerika töölisklassi elu ühes Oregoni linnas. Pärast 15-aastast vangistust kohtub Wayland (Pablo Schreiber) oma keskkooliaegse tüdruksõbra Doloresega (Jena Malone). Nende võitlused, kaotused ja võidud teevad sellest teose, millega tõenäoliselt igaüks suudab suhestuda. „Lorelei“ räägib armastuse leidmisest, end uuesti armastada lubamisest ja sellest, mida tähendab olla inimene.

Pablo Schreiberi nimi on tuntuks saanud seoses seriaali „Halo“ peategelase Master Chiefi kehastamisega, siin proovib ta publikuga ühist keelt leida endise vangi rollis. Tegelase kunagine tüdruksõber on vahepeal saanud kolm last, kuid kuna ta armastab seda naist endiselt, siis ta on nõus proovima olema nende laste jaoks isa... kuigi pole selleks sugugi valmis. Filmi üks teema ongi isaroll ja selle tegelikkus. Samal ajal on Dolores stressis üksikemana raskustes, et leida armastust just enda vastu. Teisalt aga Waylandi vastu, olles pikka aega armastanud ainult oma lapsi.

Waylandi kohtumine lastega toob filmi veel mitu teemat. Kõige vanem poeg Dodger on mulatt ja siit tõuseb esile veidi USA filmidele omast rassipinget leibkonna kahe mehe vahel. Teine laps on tütar Blue, kes on võtnud hooldaja rolli. Ta hoolitseb oma väikese venna ja ema eest nii hästi kui suudab, kuid samal ajal tunneb suurt hirmu ema saatuse ees. Kolmas laps on Denim, kes on valinud tüdruku identiteedi. Alguses tundub, et Sabrina Doyle lisas väikese Denimi siia filmi selleks, et tekitada järjekordne konflikt Waylandi ja hapra USA sotsiaalkultuuri vahel, kuid siit ei tule mitte midagi peale armastusväärse isa ja lapse suhte, olgugi, et veri neid kahte ei ühenda. Waylandi tsitaat „Mis siis saab kui sa ühel päeval ümber mõtled ja mind enam isaks ei kutsu?“ on üks näide, kuidas lihtne lugu maalib pildi ühest tavalisest USA lagunenud perekonnast, mis proovib ennast korda teha. Puhas armastuslugu ning sellest ju Tartuff ongi.

Rohkem infot festivali kohta leiab SIIT.