Oscari-tasemel animafilmi „Sierra“ autor Sander Joon: see on suur privileeg, kuidas me saame siin Eestis omi filme teha, kolleegidel USA-s ei ole riigi toetust absoluutselt olemas

Kuidas saada rahvusvaheliselt auhinnatud, silmatorkavalt ainulaadse käekirjaga animarežissööriks ja lüüa läbi Oscari-konkurentsi tasemel? Kinoveeb uuris seda inimeselt, kes on erakordselt kvalifitseeritud vastama: filmiga „Sierra“ ridamisi mainekate välisfestivalide auhindu noppivalt Sander Joonelt.

„Sierrat“ saab pärast pikka ootamist augustis mitmel pool Eestis näha.

Eesti esilinastusel Tartuffi avamisel sadas vihma, kuid vaatamata sellele, kuidas Tartu publik „Sierra“ vastu võttis?

Arvestades ilma, võttis publik filmi väga soojalt vastu! Kui sa pead tegema otsuse, kas minna vihmaga ja külmaga õhtul kell kümme filmi vaatama või valid, kas istuda kodus ja vaadata mõnusalt midagi voogedastusest, siis arvan, et võib teha suure aplausi nendele, kes kohale tulid. Koha peal olles oli südames soe tunne. Otsus teha Tartuffil esikas oli kindlasti väga õige!

Mis sa arvad, kui populaarne tänapäeval on kinos käimine? Kas kinol on šanssi ellu jääda?

Ma arvan küll, et on šanssi. Minule kui filmitegijale on see ikkagi oluline, et minu filmi vaadataks suurel linal, sest seal kogu filmi tehniline pool ehk siis värvid ja heli ja kõik see, kuidas lina pealt peegelduv valgus ruumi ennast mõjutab – kogu see asi jääb kodus vaadates nägemata. Ma arvan, et kino ei tohiks välja surra. Lihtsalt, kui mõelda, mida voogedastus filmimaastikule juurde on andnud, siis see on demokratiseerinud filmitegemist. Filmi tegemisse on kindlasti eksperimenteerivat lähenemist juurde lisandunud. Mõnikord mulle tundub, et teatud filmidega tekib voogedastus platvormidel vaadates intiimsem side, sa oled filmiga kahekesi. Teatud filmidel on seal täitsa oma koht olemas. Aga ikkagi ei saa üle ega ümber kinost, elamus kui selline tekib igast filmist kordades tugevam.