Hendrik Sal-Saller: kui sa lähed kantrifestivalile, võtad ikka igaks juhuks bandžo kaasa
(4)
Kui sa ikka ei olnud filharmoonias või mõnes muus asutuses hingekirjas, siis oli pillimäng ikka rohkem nagu harrastus. Aga mina olen muusikat alati hingega teinud, mõtlemata, kas olen elukutseline või mitte. Ega ma ennast tegelikult ka praegu, kus bändiga juba mitmeid aastaid hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni esineme, professionaaliks ei pea. Pigem olen ikka bändimees.
Inimestelt ikka küsitakse nende esimese mälupildi kohta. Kuna sinu vereringe eest vastutavad lisaks bioloogilisele pumbale ka noodid ja akordid, siis ole hea ja katsu meelde tuletada oma kõige esimene muusikaga seotud mälestus.
Ega ma täpselt mäleta, aga tõenäoliselt mingid „Horoskoobi“ värgid, mida sai telekast vaadatud. Loomulikult mängiti meie kodus pilli kogu aeg, aga selgem arusaamine, et on olemas laulud, tuli läbi tolle saatesarja.
Muide, oled sa tahtnud alati muusikuks saada või oli see alguses ikka tüüpiline murdeealise poisi unistus muretumalt tšikke sebida?
Tead, ei olnud. Ma tegin juba kooli ajal bändi ja tšikke pole vaja olnud kunagi sebida. Seda muret pole nagu olnud kunagi. Aga lapsepõlves mul küll mingit muusikuks saamise soovi polnud. Mingitest võistulaulmistest ma samuti osa ei võtnud ja vanemad ka ei sundinud seda peale. See ongi üks kummaline žanr ja ma pole kunagi aru saanud, miks muusikas võistlema peaks. Inimesed muidugi armastavad kõikvõimalikke pingerivisid, mis sa ära teed.
Minu bänditegemine tuligi kihust teha bändi. Teha mingit oma mussi, see oli oluline. Tšikid olid muidu ka olemas.
Mis seal salata, enamus muusikukarjäärist unistavaid piimavuntse ei tule selle peale, et peab tundide viisi pilli harjutama, öösiti klubide backstage'ides igavlema, bändibussis saatusekaaslaste norskamist taluma ning lõpuks enamuse higi ja vaevaga teenitud pappi tagasi töövahenditesse investeerima. Kui sellise enesepiitsutamise kõrvalt veel daamide võlumiseks jõudu jääb, on tegu juba väikestviisi imega.
Jaa. Kutid, kellega ma esimest punkbändi Generaator M-i koos tegime, on hiljem ikka lugusid rääkinud. Liikusime Genekaga mööda Eestit ringi koos Heiki Soome diskoteegiga „Kompuuter“. Punkbänd ja keset diskot, kujutad ette! Kui meie keikaosa läbi sai, panid Kits (Anti Rüüt – toim) ja Sven (Sven Jannes – toim) hooga saali ja naersid mind, kui mina taharuumi kitarri mängima või uusi lugusid kirjutama läksin. Mul olid sel ajal teised huvid. Või kas just teised huvid, aga olin väga pühendunud.
Suudad sa defineerida hetke, millal aru said, et bändi tegemine pole enam lihtsalt mõnus ajaviide, vaid et sinust on saanud elukutseline muusik?
Ilmselt on see Smilersiga seotud, enne seda oli kõik lahtine. Eks see oli ka vanuses kinni. Kui sa ikka ei olnud filharmoonias või mõnes muus asutuses hingekirjas, siis oli pillimäng ikka rohkem nagu harrastus. Aga mina olen muusikat alati hingega teinud, mõtlemata, kas olen elukutseline või mitte. Ega ma ennast tegelikult ka praegu, kus bändiga juba mitmeid aastaid hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni esineme, professionaaliks ei pea. Pigem olen ikka bändimees.
Ütle ausalt, kui sa poleks kümnete, ehk isegi sadade lugude autor ja peaksid lihtsalt pillimänguga vorsti leiva peale teenima, viitsiksid sa jännata või otsiksid mõne lihtsama ameti?
Hea küsimus, ma ei teagi. Võib-olla päris noorena tundus instrumentalistiks olemine teema. Lugude kirjutamine on mulle aga algusest peale meeldinud. Mängida kusagil bändis kellegi teise lugusid noodist... Vaat ei usu, et ma see mees oleksin. Oma asja tegemine ja oma asja ajamine on mind muusika juures rohkem köitnud. Viimistleda oma pillimänguoskusi nii, et oskad kõike ja natuke rohkemgi, see ei ole mina. Ma võiks veel kolmsada aastat harjutada, enne kui saaksin ennast profiks pillimeheks pidada.
Tulise Smilersi fännina olen su loominguga kursis juba aegade hämaruses kasseti „Olen Kuul“ soetamisest saati. Sul on selja taga mitukümmend väga tegusat ja saavutusterohket loomeaastat. Nii pika aja jooksul juhtub mõndagi. Kas sa saaksid välja tuua ühe tõelise madalseisu ja hetke, mil oled end tundnud artistina õnne tipus olevat?
Madalseisud ongi jäänud viimasesse kahte aastasse, kui on segased ajad. Mitte, et me oleks mõelnud lõpetada, aga kui sa istud hommikust õhtuni ja ei saa teha seda, milleks oled kutsutud ja seatud, sa ei näe kutte, kellega oled harjunud päevast päeva koos elama ja hingama ja mängima, see tõmbas ikka ilge kassi peale. Aga sellest sai üle.
Kõrghetki on olnud palju. Korduvalt on olnud tunne, et enam paremaks minna ei saa, aga ikka saab. Bändi tegemise võlu ongi see pidev muutumine ja kõikumine. Väikeseid võite võib tulla mõnikord ühe päeva jooksul kohe mitu. Ja teinekord on kõrvuti hea mäng ja mäng, kus mingi pisikene enda välja mõeldud probleem tuju täiesti ära rikub. No ma ei tea, kõrvamonitoris ei ole selline saund, nagu sa endale peas ette kujutasid. Ja siis mossitad peale keikat paar tundi niisama. Sellised pisikesed tõusud ja mõõnad käivad bänditegemise juurde.
Kui minust miski pisara välja kiskuda suudab, on see just muusika. Mul pole sugugi piinlik tunnistada, et kui näiteks Joe Cocker Saku Suurhallis lugu „With A Little Help From My Friends“ laulis, tönnisin nagu jäätise maha pillanud laps. Kas on mõni laul, mis igal kuulamisel sinu emotsioonid enda võimusesse haarata suudab?
Kindlasti on selliseid lugusid ka. Ma kuulan nii palju erinevat mussi. Mõni lugu võibki ühes ajahetkes silmad märjaks võtta, aga kui kuulad nädal hiljem, on ta lihtsalt hea lugu. Sellised võimsad emotsioonid võivad tekkida ikka pigem laividel, kui sa artistiga ühes rütmis hingad. Seda, et telekas keegi ägeda pika noodi tõmbab ja mina selle peale diivanisse kukun, ei juhtu.
Aga hoopis teise nurga pealt – oled sa kuulnud muusikaliselt midagi nii halba, et enam naerma ka ei aja?
Tead, muidugi olen. Nii halba, et ei aja ei nutma ega ka naerma. Aga nagu kõik mu positiivsed emotsioonid, on ka kõik mu negatiivsed emotsioonid mulle endale. Ma ei saa ju teistele öelda, mis halb ja mis hea on. Mõni võib ju öelda, et ka minu musa ajab teda nutma. Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid maitseid. Kui sa suudad kuidagi sellega elada, on okei. Ja mida vanemaks sa saad, seda paremini suudadki. Aeg lihvib nurgad ümaramaks. Aga kui on ikka halb bänd, siis loeb selle igast mu rakust välja, ega ma seda väga endale ei hoia. Võibolla ei lähe ma seda kõva häälega välja ütlema, aga kes mind teab, see teab.
Su hea tuttav Mihkel Raud on kunagi laia suuga rääkinud, et countrymuusika on kõige hirmsam asi, mis kunagi üldse inimese poolt välja mõeldud. Hiljem on ta muidugi oma sõnu sööma pidanud. Milline on sinu suhe selle muusikastiiliga? Kui palju põhjamaist redneck'i sinus peidus on?
Ma arvan, et ka Mihkel pidas silmas pigem seda meie enda mulgikapsakantrit, mis on kummaline segu šlaagrist, rahvamuusikast ja Ameerika kantrist. Need chorus'ega mängitud kidrasoolod pole kõrvale võibolla kõige mõnusamad tõesti olnud.
Ma ei mäleta, et kunagi kantrivastane oleksin olnud. Pigem eestindati 70ndatel ja 80ndatel väga palju Ameerika kantrilugusid. Paljud ei teagi, et laulud, mida iga päev kuuleme, on algupäraselt kantrilood. Näiteks 2 Quick Start ja „Olen loobuda sust proovinud“. Või siis kogu see apteegiriiul alates Vitamiinist ja lõpetades Palderjaniga, see kõik ju mängis kantrit, lihtsalt nagu Eesti moodi. Kõigis eestlastes on seega ikka kõvasti kantrit sees.
Kui nüüd rääkida kaasaegsest kantrist ja sellest, mis parasjagu USA-s selles vallas sünnib, siis sedalaadi muusika nupud on esimesed, mida vajutan. Kui on võimalik valida, siis new country't kuulan igal võimalusel.
Ma ise olen mulgikapsakantri puhul kahtlustanud, et asi on just sõnades ja eeskätt keeles. Eesti keel on lihtsalt nii nõundlik. Inglise keeles pole mingi probleem laulda sellest, mida silm parajasti näeb, aga kui meie hakkame laduma riime maitsvast kalkunivõileivast ja porisest maasturist, kõlab see – kuidas nüüd viisakalt öeldagi – lihtsalt. Oled sa minuga nõus?
Tõenäoliselt nii ongi. Kantrimuusika on väga aus ja nad teevad seda seal Ameerikas hingega. Nad räägivadki oma praekanast ja neil on ka vintpüss kogu aeg seina peal, aga meil seda kõike pole. Seepärast ongi mage seda tõlkida. Meie peaksime panema lugudesse sellist elu, mis meil siin on. Ei saa öelda, et meil kantripoolt poleks. Mõnikord tundub, et ainult seda ongi. Eks me võiks olla lõpuks kõik kõvad kantrimehed.
Sa oled suuremale osale oma lugudest ise tekstid kirjutanud. Ühest küljest tunneb huviline su käekirja poole salmi pealt ära, aga teisalt on see alati täis huvitavaid võrdlusi ja mõnusat eneseirooniat. See on täiesti normaalne, et kunstnik loob läbi enese ja isiklike kogemuste. Ka paljud sinu laulusõnad on kirjutatud mina-vormis. Kuidas see juhtunud on ja on see sinu teadlik valik?
Olen alati kirjutanud, mis tundunud on. Smilers oli alguses ingliskeelne bänd ja ma pole päris kindel, et seda keelt emakeelena kõnelev inimene toonastest tekstidest üldse aru saanud oleks. Aga neid oli lahe teha. Ma pole kunagi sõnu tehes pannud endale piire ja mõelnud mingitele reeglitele. Rütmi- ja riimimistaju on mul olemas. Ja kui sa teksti kirjutad, pead mõtlema, et laulja sellega ka hakkama saaks ja samastuda võiks. Ei saa panna inimesele suhu laulu, mis sinna ei sobi. Sellepärast ongi kõige lihtsam kirjutada endale. Ma tean ise kõige paremini, milliste sõnade taga suudan seista. Muidugi olen ma igasugu sodi ka teinud, aga ega ma takkajärgi kahetse. Kõik need tekstid peegeldavad mingit ajajärku. Siis oli nii ja praegu on teistmoodi.
Lugudes on su mina-tegelane väga erinevaid kujusid võtnud. Kui järge vedada ja üles tähendada, kes või mis sa kõik oled olnud, saaks päris pika nimekirja. Esimesena torkab mulle praegu meelde näiteks kärbes liimipaberil. Millise kujundi üle sa ise eriti uhke oled?
Eks ikka on hea meel. Mõned tekstid avanevad ka enda jaoks muidugi alles aastate pärast. Ja on ka seda, et inimesed saavad loost hoopis teistmoodi aru, kui mina seda kirjutades. Aga sellised kujundid on lahedad, annavad võimaluse justkui ümber kehastuda. Oleks ju igav, kui see mina-tegelane oleks kogu aeg samasugune. Pigem lased ikka hingelinnu vabaks ja kõik juhtub, kui juhtub.
Smilers on tuntud eeskätt kui tihke ja tüüne rockbänd. Varsti astute te üles kantrifestivalil Urissaares. Mis sa arvad, kuidas te sinna sobitute ja kas teete pundiga ka midagi selleks, et sujuvamalt infiltreeruda?
Kui lähtudagi new country joonest, sobiksime me sinna ka sellisena, nagu me oleme. Aga eks meil mingid väiksed plaanid ikka on. Terve sett ümber teha poleks lihtsalt meielik. Mingeid üllatusi on plaanis aga ka iseendale pakkuda. Laividel juhtub igasugu asju. Lubada ei tahaks nagu midagi, aga ütleme nii, et kui sa lähed kantrifestivalile, võtad ikka igaks juhuks bandžo kaasa.
Ja nüüd kõige olulisem – millal ometi Smilersil uue materjaliga plaat ilmub?
Hea küsimus. Ma olen seda mõtet tegelikult veeretanud. Kunagi tegime plaadi nimega „Viimane“ ja siis tunduski, et viimaseks ta jääb. Vahepeal on palju aega mööda läinud ja tasapisi on tekkinud mõtteid albumi salvestamiseks. Eks see on tulnud vist vinüülide võidukäiguga. Oleme ka mitu oma vanemat albumit uuesti vinüülil välja andnud. Just see vinüülivärk on ajendanud mõtlema uue albumi välja andmise peale. Spotify's pole ju mingit vahet, kas sul on seal plaat või lihtsalt üksikute lugude list. Inimesed aga kontsertidel jätkuvalt ostavad plaate ja see on tore.
