Möödunud nädalavahetusel kogunesid kõik endast lugu pidavad Maarjamaa kantrisõbad Viljandimaale Karksi külje alla. Juba kaheksandat korda tõmmati selga ruudulised särgid ja torgati õlekõrred suunurka, sest oli vaja maha pidada maailma parim farmifiilingu festival Urissaares.

Veel mõned aastad tagasi kippusid paljud eestlased žanriliigitust country kuuldes nina kirtsutama. Endale arugi andmata kuulati aga ikka ja jälle raadiokanalitest armastatud Eesti artistide laule, mis kõik tegelikult pärit teiselt poolt suurt lompi. Olgugi, et elame siin paesel pinnal, on meie kõigi veres korralik kogus toda USA lõunaosariikide juurtemuusikat. Et tegu on inimestele lihtsasti mõistetava hea tuju helikeelega, pole mingi ime, et tasapisi kõik kapist välja ronivad ning ettetõmmatud kardinate taga hämaras elutoas salaja linetantsu harjutavad.

Urissaares sai lisaks tantsimisele teha ka palju muud. Esinesid meie parimad artistid, õhus hõljusid hõrgutavad lõhnad ning kohaletulnud võisid ise valida, kas lebada laisalt tiigi kaldal õunapuude vilus või võtta osa põhuhõngulistest võistumängudest. Ükskõik, kuidas keegi aegsa veeta otsustas, oli näha, et seda tehakse lõputu positiivsuse laineharjal. Võib julgelt väita, et Urissaare kantri on Eesti kõige rahulikum ja sõbralikum festival, kus jagub ruumi kõigile alates põlvepikkustest põngerjatest kuni hallipäiste memmede-taatiteni välja. Tigadele silmavaatele seal kohta pole. Kaheks päevaks ühe armsa Mulgimaa talu õuele püstitatud fantaasiamaailm ning külaliste oskus see omapoolse kostüümidraama ja ümberkehastumiskunstiga ellu äratada pani uskuma ja lootma, et inimkonna jaoks pole veel kõik kadunud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid