Mardi esimene kontakt kuningannaga toimus aastal 2003. „Kui Suurbritannia alustas sõjalist konflikti Iraagiga, salvestasin suurest patriotismist – mu vanaisa on inglane – viktoriaanliku sõjalaulu „Soldiers of the Queen“. Pakkusin seda Briti raadiojaamadele, aga sai vastuse – nii ei tohi, see pole ju „sõda“, see on „operatsioon“! Isegi BBC klassikaraadio, kes mängis minu plaate tookord üsna tihti, ei pannud seda eetrisse. Lõpuks lõin käega ja saatsin selle salvestuse postiga kuningannale – et see on minu väike panus. Ja kujutage ette: peagi sain vastuse Buckinghami paleest, kus kuninganna tänas mind ilusa laulu ja „panuse eest sõjategevusse“! See oli peaaegu, nagu oleks sõjaväelise autasu saanud,“ meenutab Mart.

Kolm aastat hiljem oli kuninganna Eestis ning Briti suursaadik kutsus ka Mardi vastuvõtule. „Üldiselt kuninganna kellegagi pikemalt ei vestelnud, aga kui mind talle esitleti, ütles: „Teie saatsite mulle oma laulu.“ Ja siis vestlesime päris mitu minutit, fotograafid muudkui klõpsutasid meie ümber. Kuninganna oli nagu elav entsüklopeedia – ta pidi igas riigis teadma, kellega ta kohtub, kes on kes, kes mida teinud. Tohutu koormus ja vastutus. Mul oli talle kingitus – olin just saanud valmis oma ingliskeelse romaani “Lux Gravis“ ehk „Raske valgus“ ning lasin sellest tehtud proovitrüki köita valgesse nahka, kaunistatud kuninganna monogrammiga,“ meenutab Mart.