Jaan Rekkor mängib uues seriaalis psühhopaati: Otto Mülleri kraad ületab kõik varem mängitud värdjad kõvasti
(6)
Täna esilinastub Viaplays uus Eesti krimisari „Kes tappis Otto Mülleri“. Jaan Rekkori kehastatud nimitegelane on tapetud ja mõrvaõhtut näidatakse meile kaheksa kahtlusaluse - tema lähikondsete vaatenurgast kaheksa korda.
Jaan Rekkor on oma tegelast iseloomustanud kui tõelist psühhopaati ja huumorimeeleta matsi, kuid samas juhib ta tähelepanu, et lugu algab peategelase tapmisega, nii et tema enda vaatenurka juhtunule me ei näe. „Peab arvestama sellega, et see on kaheksakordne fiktsioon,“ tuletab ta meelde.
Loe intervjuust, milline on tema kogemus seriaalidega ja mida tähendab, et kui ekraanil või isegi teatrilaval on kõike liiga palju.
Mis teid Otto Mülleri rolli juures kõnetas, et selle valisite?
Põhiline on ikka see, et ma olen igasuguseid värdjaid teatrilaval piisavalt mänginud ja kõiksugu pahelisi inimesi, aga mulle tundus, et Otto Mülleri kraad ületab kõik varem mängitud kõvasti.
Ja kui teatris on justnagu sisemine kohustus, et peaks ka kõige hullema tegelase natuke positiivseks mängima, siis lavastajaga rääkides ja proove tehes tundus, et siin on võimalus, et siin on see hetk, kus ei pea midagi õigustama ega paremaks mängima. Ongi selline psühhopaat ja kogu lugu.
See tähendab, mängida sellist tegelast, kelle iseloom võis hoopis olla põhjuseks või õigustuseks, miks ta ära tapeti?
Peab muidugi arvestama sellega, et see, see seriaal on kaheksakordne fiktsioon, kus kõik räägivad oma muljest. Kaheksa tegelast räägivad oma vaatest, mis sel päeval toimus. Kuna Otto on surnud, siis Otto vaatenurgast me seda näha ei saa. Nii et me ei tea tegelikult, kas ta oli üldse selline, nagu teised tema kohta räägivad, või ei olnud. Kui Otto saaks rääkida, võib-olla siis näeksime omamoodi mõistlikku inimest.
Tema juures paistab silma ka see joon, et ta võtab ennast väga tõsiselt. Kuidas te sellesse omadusse suhtute?
Selge see, et ta on piiratud, ta on üsna tömp, ütleme nii. Ta on üsna tömbi otsmikuga, aga selle eest, mida kitsam maailmapilt, seda kergem on tal taguda enda vaateid nagu naelu. Ta ei lasku mingitesse vaidlustesse ega diskussioonidesse, vaid surub enda vaated jõhkralt läbi, sõimates või solvates või kuidagi vastaspoolt alla surudes. Alati esimese asjana mätserdame vastaspoole ära ja siis vaatame, mis edasi.
Kas te ise vaatate palju seriaale ja filme, Eesti omi, välismaa omi?
Jaa, üldiselt vaatan. Aga ma ei arva et ma neid liiga palju vaatan, ega ka liiga vähe. Parasjagu. Filme vaatan parema meelega.
Milline oli viimane elamus?
Neid ikka on ... Teeme nii, et ma seda ei hakka rääkima, mis mulle väga meeldib.
Välismaal on kanda kinnitanud seriaalide woke-trend, kus natuke muudetakse ajaloolist pilti. Näiteks mängib kuningas Arthuri õukondlast mustanahaline. Algteksti muutmine ei ole ju tegelikult uus nähtus, aga just viimastel aastatel on see kasutusel õigluse elemendina, soovitakse tagantjärele õiglust jalule seada, pakkuda võrdsemat esindatust sellistele inimgruppidele, kes seda varasemalt pole saanud.
Aa, et olla poliitkorrektne?
Põhimõtteliselt. Kas see on kunstis tähtis, pakkuda häält kellelegi, kellel pole seda häält varem olnud, või on olulisem jääda ajaloolise tõe juurde? Kus võiks see tasakaal olla?
Mina arvan, et tagantjärele küll ei ole mõtet midagi väga muutma hakata, et kui me tänapäeval mõtleme asjadest niimoodi, siis me selle järgi kujundame oma minevikupilti. Ei, las ikka iga pilt olla objektiivne. Meil ei ole mõtet minevikku vaadates hakata ilustama mingeid perioode ei nii- ega naapidi.
Sageli rõhutatakse, et teatrinäitlemine ja seriaali- või filminäitlemine on erinevad. Näitleja, kes teatrilaval mõjub suurepäraselt, võib filmis või seriaalis olla ebaloomulik. Kas see tähendab lihtsalt seda, et seal toimivad erinevad töövõtted?
Jaa, eks see olegi õige. Ja ma ise arvan, et ega mina ei saa filmis väga hästi hakkama, ja seriaalis samamoodi. Ma ei meeldi endale, mulle ei meeldi see, mida ma teen. Kuigi võtteplatsil, seal on kõik nagu teatris. Kõik on selle keerulisema, näiteks emotsionaalse võttega rahul. Režissöör jääb rahule, ise jääd ka rahule. Ja pärast vaatad seda ekraanilt ja saad aru, et see on too much. Kõike on liiga palju. Teatrilaval sa oled selles samas ruumis, selles samas mõjuväljas. Sa oled igatpidi vastuvõtlikum, ja silmaga ei fikseeri neid asju nii täpselt. Aga kinolina toob kõik halastamatult välja ja tavaliselt kipub ikka olema nii, et kõike on natuke liiga palju.
Kas see ei ole osalt üldpsühholoogiline, et iseennast, oma häält ja liikumist on raske kõrvalt näha-kuulda?
See ei puuduta mitte ainult mind ennast - kelle suhtes ma olen eriti kriitiline -, vaid kui ma teisi vaatan, siis see puudutab ka neid. Liiga palju on kõike. Teatris ma seda nii väga palju ei näe. Aga natuke näen ka, ikka võiks vähem olla. Ei pea nii püüdlikult välja mängima kõike.
Aga see sõltub ju ka kirjutatud dialoogist. Kas Eesti seriaalidele kirjutatakse üldiselt head dialoogi?
Ma ei oska öelda, sest ma olen viimasel ajal Eesti seriaalidest väga eemal, aga mina olen seda meelt, et kirjutatud sõna ei ole nii püha. Kui ei tule sinu suust välja niimoodi, siis tuleb muuta. Midagi ei ole teha, põhiline, esmane on olla loomulik. Et mõte välja tuleks, ma ei põrka teatris tagasi ka suurte autorite tekstide muutmisest. Kui ikka ei tule mõte välja, siis kas kärpida või muuta natuke, see ei ole patt.
Esialgse mulje põhjal on ka „Otto Mülleris“ midagi teatraalset, see on vähendatud maailm, kus on koos käputäis inimesi, igaühel oma emotsioonid, ja me ei näe väga palju muud peale nende emotsioonide.
Absoluutselt, see on täiesti õige, ja minu meelest hästi ära tabatud, aga võib-olla oli jälle ajast puudu. Me töötasime maksimumkiirusega, nii et selleks ei olnud rohkem võimalust; et välja oleks tulnud just seesama teatraalsus. Erinevused erinevate inimeste mälestuste vahel. Sest praegu siiski jääb tunne, et siin jutustatakse lineaarselt ühte lugu, et osad stseenid on kellegi mälupildis lihtsalt vahele jäänud, aga tegelikult oleks võinud rohkem tähelepanu pöörata just nendele stseenidele, mis on ühised, aga mida kirjeldatakse täiesti erinevalt. Kui seriaali vaadata järjest, siis tuleb see kohati välja.
Te olete rõhutanud, et näitlejatöös pole päriselt olemas mingit rolli sisseelamist, vaid on töövõtted. Kas ka sellise iseloomuga karakterit mängides on samuti - et võte lõpeb ja olete kohe Jaan Rekkor edasi?
Ma olen võtte ajal ka Jaan Rekkor, ega ma keegi teine ikka ei ole. Ma ei saa aru sellest sisse elamisest, ma ei oska selle kohta mitte midagi öelda. See on minust mööda läinud. Näitlejatele meeldib seda rääkida, aga ma ei ole siiani kogenud seda, et ma tunneksin ennast teise inimesena.
Kas mõne inimese jaoks on lihtsalt kõiges müstikat või pole see üldse usutav?
Ma ei tea, ma lihtsalt ei ole kogenud seda iseenda peal kohe mitte kunagi. Ja ausalt öelda, kui keegi hakkab kuhugi väga sisse elama ja ma pean seda vaatama saalist, siis tavaliselt on piinlik. Ma olen oma elu jooksul ühe korra näinud sellist sisseelamist, kus ma olen uskuma jäänud, et see on hoopis teine inimene.
Kas saate öelda, kes või mis või kus see oli?
Ei ole vaja. Sest mõtelge, mis juhtuks, kui ma ütleksin selle praegu välja. Nii kaua, kui ma räägin seda anonüümse näitena, arvavad kõik mu sõbrad: „Aa, ta räägib minust!“ Aga siis nad kaotaksid selle lootuse.
Väga arusaadav põhjus. Ma hüppan küsimusega teise teemasse. On inimesi, kes armastavad ise kõiki töid katsetada ja teha. Teie olete pigem öelnud, et ei pea iga hinna eest tegema seda, mida ei oska, ja et üldse on mõistlik vahepeal ka molutada. Ja tänapäeval räägitaksegi, et selline nii-öelda vajalik logelemine on tegelikult psüühikale hea. Kas see ongi teadlik psühholoogiline enesehool, on see omamoodi anne, või on see hoopis natuke irooniaga öeldud?
Võib-olla kõike korraga. Sest kui on vaja, eks ma siis tegelikult ikka toimetan ja teen, ja teen ausalt öeldes väga põhjalikult ja kiiresti asjad ära. Aga. Eks ma olen elu jooksul aru saanud, et tõesti ei ole mõtet rapsida. Mida vähem rapsida, seda parem on, seda mugavam ja toredam. Nii et jah, see on praegu isegi teadlik hoiak, et ma püüan nii palju kõrvale hiilida kui võimalik igasugustest töödest ja tegemistest. Las teised teevad, kes oskavad. Minu asi on kuskilt see innustav element üles otsida ja välja kaevata. Tavaliselt on see raha, aga mõnikord ka midagi muud.
Seriaalitöö juurde tagasi tulles. Teil on üks tegelane, politseinik Rein Pihelgas, kes tegutses alguses krimisarjas „Ohtlik lend“ ja siis kolis kogu kogu oma isiku ja eluga „Kättemaksukontorisse“ üle. Kellel ja kuidas see idee tekkis?
See idee tuli tegelikult juba üheksakümnendate keskel, kui me tegime „M-klubi“ ja meie produtsent oli Raivo Suviste, kes on ka „Ohtliku lennu“ ja „Kättemaksukontori“ produtsent. Tollal tekkis niisugune kujutluspilt, et tegelikult on kusagil olemas üks seriaalimaailm, kus seriaalid omavahel segunevad. Et M-klubi mehed käivad kingsepp Johannese juures vahel kingi parandamas ja nii edasi. Ja kuidagi viis see lõõp sinna, et umbes 15 aastat hiljem äkki mõtlesime, et see oleks päris naljakas, kui astuks ühest seriaalist teise, sama tegelane lihtsalt kanduks üle. Ja muud seal taga ei olegi.
Mõte oli selles, et seriaalid võiksidki omavahel tegelasi vahetada, aga midagi rohkemat sellest ei kujunenudki.
Aga olete ka mitu korda mänginud erinevates lavastustes sama teatritüki kaht vastaspoolt. Kas see on ka teatavas mõttes üks teatrimaailm, kus toimub mingi tekstide-ülene nali, tekstid pannakse omavahel suhtlema või midagi sellist?
See on umbes nii, et kuna ma olen juba üht tegelast mänginud, siis on väga tore mängida tema vastaspoolt, sest ma ju tegelikult tean, mida see esimene tegelane mõtleb; mul on teda väga lihtne irriteerida ja tema vastu mängida. Jah, seda on tulnud ette, „Saatuse heidikute kuus“ ja „Soos“ ja võib-olla kusagil veel.
Kaval-Antse ja Vanapaganaid on ka olnud vist.
See pole sama asi, üks on laste tükk ja teine suurte inimeste tükk, seal ei olnud midagi ühist.
Aga üldiselt selles siis on mingi lisaenergia, mis annab pärast sellele teisele tegelasele midagi juurde?
Jaa, kindlasti on. Kindlasti.
Kas selles kontekstis oleks mõni selline roll, mille kohta teile tundub, et oleks tore seda ka mängida? Mille üht poolt olete juba mänginud?
Ma ei ole niimoodi mõelnud. Minu mõtlemine ei vii kuhugi. See jäme ots ei ole minu käes, see on lavastajate käes, ja mina sinna ei sekku.
Vaata treilerit:
