ARVUSTUS | Otsus tühjendada armastuse järele igatsevate koduperenaiste rahakotte on jäänud peale võitluses tähenduse otsimisega

Kulbitäis Nicholas Sparksi, sortsuke Stephenie Meyerit ja näpuotsaga äravalgendatud Lee Harperit. Umbes nii võiks kõlada augusti lõpus Eesti kinodesse jõudnud „Kus laulavad langustid“ retsept. Hoiatan aga, et valmis küpsetis on korraga nii talumatult lääge kui uinutavalt maitsetu. Olivia Newmani ekraniseering Delia Owensi menuromaanist toob pärast pikka pausi suurele ekraanile tagasi kõik ülemöödunud kümnendi romantikaklišeed ja stereotüübid, alustades salapärasest, eemaletõugatud naispeategelasest ja lõpetades (peaaegu) armukolmnurgaga. Jääb üle ainult loota, et siit nüüd uus romansipandeemia laine ei alga.

Daisy Edgar-Jones kehastab Kyat, Põhja-Carolina soomaastikel end ise üles kasvatanud tütarlast, keda süüdistatakse kohaliku popi poisi Chase Andrewsi (Harris Dickinson) mõrvas. Süüdistus on kerge tulema, sest kogukond peab tüdrukut hulluks erakuks, peale selle aga olid Kya ja Chase veel veidi enne noormehe surma salajased armastajad. Mõrv filmis toimub 1969. aastal, kuid tegevus ei kulge päris lineaarselt, kohati põigatakse Kya 50ndate lapsepõlve, mil kogu pere riburadapidi tüdruku hülgab, suutmata elada vägivaldse perepeaga (Garret Dillahunt), ja 60ndate algusesse, kui noor Kya ja naabripoiss Tate (Taylor John Smith) teineteist leiavad – esialgu ühendab neid huvi padura looduse vastu, hiljem juba leegitsev armastus. Süžee vastab küllalt täpselt romaanile, nagu selliste chick flick’ide puhul kombeks. Olemata ise raamatut lugenud ei saa ma sellele hinnangut anda, aga pean tõdema, et kui selle imalus vastab filmile, on ühiskonna romantikanälg vist tõesti igavene ja taltsutamatu.

Mis selles siis nii halba on, et 2022. aasta Bella, Edward ja Jacob on minetanud oma vampiirluse-libahuntluse ja kolinud soisesse mõrvamüsteeriumi? Ega otseselt olegi midagi, maitse asi või nii, aga kahjuks on klišeedega kaasa tulnud ka piinlikkust tekitavad armastusstseenid ja puine näitlemine ning neile peale kuhjatud veel korralikult lõunaosariikide stereotüüpe. Juba esimestest stseenidest hakkab filmi stiliseering vastu oma ülepingutatud esteetikaga, mis kisendab: „Vaadake, see siin on kuuekümnendate Ameerika, ka saate ikka aru?“ Lucy Alibari stsenaarium ei tee asja palju paremaks. Näitlejatele tuleb selles osas au anda, et suuresti briti päritolu kollektiivi aktsendid vähemalt kõrva peale ei hakka, kuid enamik dialooge liigituvad ikkagi kas jaburateks või liigdramaatilisteks. Paistab, et Edgar-Jones ja Dickinson on jäänud sama tõve ohvriteks, mis tabas Kristen Stewartit ja eriti Robert Pattinsoni „Videviku“ saaga filmides – head näitlejad lihtsalt kirjutatakse nii halbadesse rollidesse, et veel mõnda aega on neid raske tõsiselt võtta. Loodetavasti õnnestub noortel näitlejatel oma karjäärid siiski edu suunas tagasi pöörata. Taylor John Smithi puhul, kes mõjub kogu filmi jooksul nagu elluäratatud Barbie poiss-sõber Ken, on lootus natuke väiksem.

Ilmselt sümpaatseimad „Kus laulavad langustid“ tegelased on Mabel ja James „Jumpin“ Madison (Michael Hyatt ja Sterling Macer Jr.), linnakeses poodi pidav mustanahaline paar, kellele noor Kya enda ära elatamiseks rannakarpe müüb ja kes tüdrukule aja jooksul pea kasuvanemateks saavad, kui tema enda pere ta lõpuks täielikult hüljanud on. Rassiline erisus on oluline seetõttu, et kuigi Madisonid mõjuvad tõeliselt armastusväärselt ja neid kehastavad näitlejad suudavad oma karakterid ka usutavalt ellu tuua, on pigem ebamugav näha veel 2022. aastalgi jõudsat elu elamas USAs juba aastakümneid tugevalt kritiseeritud „magical negro“ või „maagilise musta“ stereotüüpi. See tähendab mustanahalist tegelast, kelle ainus roll on toetada väetit valget peategelast ja vastanduda pahadele valgetele, kelle suhtumist peategelasse võrdsustatakse rassismiga, kuigi reaalses maailmas on selline võrdlus võhiklik ja sobimatu. Siin on aga suurem kana kitkuda alusteksti kui otseselt filmiga.

Neid kanu on tegelikult veel mitu, alustades emast, kelle lahkumine vägivaldse mehe juurest on täitesti mõistetav, küsitavam aga oma noorima lapse hülgamine; sinna otsa veel sama käitumine Kya vanematelt õdedelt-vendadelt. Konkreetsemalt filmi kohta – sest kuuldavasti on raamatus kirjeldatud vähemalt noort Kyat kui vägagi metsistunud last – käib see, kuidas Kya suudab pea täielikus isolatsioonis kasvada suhteliselt trendikalt riietuvaks ja igati hoolitsetud preiliks, kelle kodu näeb välja nagu keskmise linnavurle Pinteresti-unistuste maamaja. Kui võrrelda seda vaatepilti mõne reaalse näitega metsistunud lastest ja täiskasvanutestki, on selge, et Kya näol on tegemist Hollywoodi pintsaklipslaste meeleheaks puhtaks kasitud romansikangelannaga, mitte kellegagi, kes tõesti ihuüksi keset soid ja metsi elutseb.

Sood ja metsad ise on filmis küll kaunid, kuid sisule suurt midagi ei lisa. Arvestades, et romaani autor Delia Owens on zooloog ja loodushoidja, võib pakkuda, et alustekstis pööratakse imelisele keskkonnale, mis Kyat ümbritseb ja mida üles joonistades ta oma päevi mööda saadab, rohkem tähelepanu. Ekraanil kuulub see igatahes vaid vaheklippidesse või taustaks Kya armuseiklustele. Viimased omakorda on järjekordne näide nõrgast süžeest üldiselt, kuigi, oleks kõik külaveidrikud kammitud juuste ja kleidikestega preilid, oleks neil ehk tihedam armuelu ka. Kui usutavuse koha pealt silm kinni pigistada – kunst ei peagi ju alati päriselu peegeldama – on kahju lihtsalt sellest, et näitlejate vaheline keemia jätab soovida Kya mõlema suhte puhul. Kui Dickinsoni Chase aga peabki vaatajas vastikust tekitama, ei peaks oma kutsikalikkuses sama tegema ka Smithi Tate.

Inimestele meeldivad võimatud armastuslood, selle vastu ei saa, nende armastuslugude ekraaniletoojad võiks lihtsalt kvaliteedile natuke rohkem rõhku panna. Muidugi, kui keskmine fänn seda ei nõua, siis milleks pingutada. On selge, et Owens oma romaanis ja Newman oma filmis on üritanud edasi anda ka sügavamat sõnumit selle kohta, kui alusetult inimesi normaalseteks ja ebanormaalseteks jaotatakse, kuid koomilise dialoogi ja kiirustatud stseenide taha jääb suur osa sellest kinni. Üle 400-leheküljelise romaani ekraanile toomine ei ole lihtne, kuid valik keskenduda üle kõige ikkagi romantikale oli ilmselgelt tegijate teadlik otsus. Kohtustseenid, mis filmile vajalikku tõsidust peaks lisama, on klišeid nii paksult täis – alustades Kya advokaadist (David Strathairn) ehk põhimõtteliselt odavast Atticus Finchist –, et needki ajavad pigem itsitama või silmi pööritama. Ainult ootamatu lõpplahendus lisab kogu kupatusele natuke hädatarvilikku vunki juurde, aga selle kohta ma rohkem midagi ei ütle – vaatamata kõigele jagub kinokülastajaid just laulvatele langustitele rohkem, kui teistele filmidele kokku, nii et lõppu ära rikkuda ei maksa.

„Kus laulavad langustid“ on film, mis umbes kaheteist aasta tagusel filmimaastikul oleks võinud end mugavalt sisse seada, kuid tänaseks on meeldetuletus sellest, miks sellisest kinost pärast mõnda aastat loobuti. Romantika on ju tore, kuid üks hea romanss võiks vaatajale midagi rohkemat öelda, kui seda, et ilusad inimesed kipuvad üksteisesse ära armuma, kui nad palju aega koos veedavad, eriti veel muidu raske elu kõrvalt. Üritatud on seda siin küll, kuid paistab, et otsus tühjendada armastuse järele igatsevate koduperenaiste rahakotte on jäänud peale võitluses tähenduse otsimisega.