Kroonikale antud intervjuus arutleb Kallaste lähemalt, miks ta kriisis olles nõia poole pole mõne küsimusega pöördunud. „Ju ma siis olen ebausklik, et äkki lähebki nii, nagu nõid ütleb, ja kes teab, mis ta ütleb,“ tõdeb Eve.

Naine räägib pikemalt, milliseid katsumusi on ta pidanud läbi elama. „Mis puudutab kriise ja nendest õppimist, siis minu jaoks on kõige karmimateks kriisihetkedeks olnud korduvad töised läbipõlemised. Ise ju kujutan alati ette, et olen nii planeerimise kui ta teostuse kuninganna. Aga siiski, kõvaketta kärsatamine tuli ikka mitu korda läbi teha, enne kui õppisin ohumärke ära tundma ja enda koormust õigel ajal korrigeerima. Päris selge pole see mul siiski siiani, aga usun, et saan juba enam-vähem enda reguleerimisega hakkama,“ kirjeldab Kallaste saadud õppetunde.

„Näiteks on minu puhul ületöötamise esmaseks märgiks see, et hakkan kogu aeg oma tööst rääkima – see aitab mul kiireid asju olulisuse järjekorda seada. Samuti hakkan kauem kontorisse jääma, varem tööasjade pärast ärkama või vabast ajast pooleli jäänud asju lõpetama. Kui ma juba keeldun töömahu tõttu ka vabal ajal perekondlikel või muidu üritustel osalemast, siis on selge, et puhkamisaja puudumisest ja kestvast vaimsest pingest tulenev südamekloppimine, tunnelnägemine ja nagu mingis veidras mullis olemise tunne pole enam kaugel. Kuna mul on raske enda töökoormust adekvaatselt hinnata, sest mulle meeldib nii kirjutamine kui ka klientidega suhtlemine väga, siis pean tegema endale mõned hästi lihtsad ranged reeglid,“ ütleb saatejuht, kes tõmbas sellel aastal töötamisega piiri sellega, et nädalavahetusel ta enam tööd ei tee.

Loe pikemat intervjuud Eve Kallastega siit.

Jaga
Kommentaarid