„Seal oli nii palju eri sündmusi, mis muutsid minu elu ja sain ka uusi tutvusi ning uusi ägedaid inimesi enda ellu. See oli hästi tore aeg,“ rääkis Milova, kes tõdes, et igatseb saatega kaasnenud adrenaliini, laulutunde ja stressi.

Alika sai saates žüriiliikmetelt palju kiitust, kuid tunnistas, et ta armastab rohkem kriitikat. „Rohkem konstruktiivset kriitikat. Mõnikord ootasin, teinekord eeldasin, et nüüd peab tulema. Aga kunagi et tulnud. Pärast pidingi ise analüüsima, kui oli midagi halvasti enda arust, mida võib-olla keegi teine ei näegi.“

Narvast pärit Milova ei arvanud, et pääseb staarisaate eelvoorudest kaugemale. „Ma õppisin eesti koolis ja seal olid sellised indiviidid, kes venelasi eriti ei armastanud. Mul oli sellest jäänud kompleks ja „Superstaari“ minnes ma muidugi midagi ei eeldanud. Arvasin, et venelane ei saa võita nii suurt konkursi.“

Milova rääkis mullu novembris Kroonikale antud intervjuus, et tema lapsepõlv oli imeline ja õnnelik. „Ma ei ütleks, et arvukad võistlused mind häirisid – vastupidi, need täiendasid mu elu. Vanemad kasvatasid mind õigesti. Paljud lapsvokalistid on väga kiidetud ja see võib uhkeks ajada. Näiteks kui ma võitsin laulukonkursi „Bravo“, siis isa ütles mulle lihtsalt: „Noh, tubli!“ Tagasihoidlik kiitus on tihtipeale parem kui ülevoolav kiitus.“