ARVUSTUS | „The Lord of the Rings: The Rings of Power“ - Kas see maksis tõesti miljard dollarit?

Primevideo augusti lõpus ilmunud „The Lord of the Rings: The Rings of Power“ on ajaloo suurima eelarvega seriaal, mille tegemine maksis kokku umbes miljard dollarit. Esimese hooaja tootmine läks maksma umbes 500 miljonit, õiguste ostmine 250 miljonit ja sama palju kulus turundusele. Amazoni ja Primevideo jaoks on siin kaalul palju, kuid Tolkieni ära hellitatud fännid on äärmiselt detailidesse süvenenud, seega sai seriaal juba enne ilmumist palju negatiivset vastukaja. Esimene promomaterjal näitas mustanahalist haldjat ja päkapikku, mis muidugi kohe interneti kaheks jagas. Need, kellele see korda ei läinud ning need, kelle arvates see rikub maailma, mille Tolkien lõi.

„The Rings of Power“ leiab aset 3000 aastat enne filmitriloogia sündmusi ning põhiline tegelaskuju, kes kahte maailma ühendab on Galadriel (filmis kehastas teda Cate Blanchett, seriaalis Morfydd Clark). Lugu keskendub Sauroni tõusule kui Kesk-Maa suurimale ohule ning muidugi sõrmuste loomisele. Esimesel hooajal on kokku lubatud näidata kaheksat episoodi, millest kirjutamise hetkel on väljas viis. Nende viie jooksul on seriaal liikunud ühtlaselt langevas tempos.

Esimesed kaks osa olid tegelikult päris sisutihedad ja atmosfäärilt sarnase eepilise ehitusega nagu filmid. Karakteritel tundus olevat hea vundament edasiseks ja seriaalil paistis olevat palju potentsiaali. Visuaalselt imeilus maailm näitas selgelt, kuhu see hunnik raha kulus, kuid siis vaikselt hakkasid vead esile kerkima ja mida episood edasi, seda selgemaks sai, et seriaalil on üldine kvaliteediprobleem.

Enne kui alustan probleemide lahkamisega, tahan lihtsalt mainida, et „The Lord of the Rings“ filmitriloogia eelarve oli vähem kui 300 miljonit ning tegelik pikkus on kõvasti rohkem kui selle seriaali kaheksa episoodi. Ja standard, mille Peter Jackson enda filmidega lõi, on selgelt liiga kõrge suvalisele filmitegijale. See miljard dollarit oleks pidanud olema piisav, et leida vajalikud talendid ja seatud latini küündida, selgus aga hoopis, et raha eest siiski kõike osta ei saa.

„The Rings of Poweri“ suurim probleem on stsenaarium, ja see on tegelikult muutunud üldlevinud nähtuseks. Halvad stsenaariumid levivad filmimaailmas nagu katk, mille üheks põhjustajaks on „diversity guidelines„, mida stuudiod stsenaristidele ette annavad. Parimad loojad astuvad eemale, sest nad mõistavad karakterite loomise põhimõtteid. Kui tegelase demograafia on olulisem kui tema iseloom ja teekond, siis pole mõtet oma aega investeerida. Lõpuks jääb hunnik keskpäraseid stsenariste, kes ei tunne ei algmaterjali ega fännibaasi ning lihtsalt tulistavad puusalt. Umbes selliselt tekivad seriaalid nagu „She-Hulk“ ja „Resident Evil“, kus lisaks on veel loojate enda isiklik sotsiaalpoliitiline maailmavaade, mille järgi publik peaks ennast parandama hakkama.

Eesti keeles on olemas üks hea sõna, mis võtab kokku seriaali progressi - igav. Hea algusega seriaal on jäänud paigale. Minutid lähevad, kuid mitte midagi ei toimu. Karakterid on ühekülgsed paroodiad Tolkieni maailmast, dialoog on andeka kirjaniku halb imitatsioon. Raske on siin midagi tõsiselt võtta. Ja probleemid ainult süvenevad.

Lisaks ebaõnnestunud turundusele ja kirjutamisele näib seriaali tootmises olevat suur ebakõla erinevate osapoolte vahel. Kostüümid näevad uued välja, kuid neil ei ole iseloomu. Sarnane mure oli ka meie Eesti filmides „Apteeker Melchior“, kus riided on liiga puhtad ja uued. Kui Melchiorile andis see teatriatmosfääri, siis „The Rings of Power“ on nagu cosplay või LARP (Live Action Role Play). Parukad näevad välja nagu parukad ning CGI ei tööta valgusega kokku: varjud on valel pool või kahel pool korraga, massistseenides on korduvad näod ning tegelastele on silmnähtavalt relvad kätte kleebitud. Detaile vaatam hakata on ohtlik, sest vigu on massiliselt. Kuidas sellised asjad saavad ülikalli toodangu juures juhtuda?

Originaalne filmitriloogia on üks fantaasiakino tippsaavutusi, mida fännid on vaadanud sadu kordi, kaader kaadri haaval, ja see on endiselt vapustav elamus. Seriaal ei suuda seda tunnet korrakski tekitada. Haldjad filmides on suuremad kui elu. Nad valitsvad iga ruumi, kuhu sisenevad. Nad on meist üle, nende aura on kaugele tunda. Nad on ilusad ja veatud, ülim rahvas. Seriaalis näevad haldjad välja nagu suvalised külajoodikud, kellel on teravad kõrvad. Teeme väikese võrdluse Galadrieli näitel, kes on olemas nii filmides kui seriaalis.

Filmis on Galadriel pikk naine, peaaegu kaks meetrit, äärmiselt erudeeritud ja arukas, võimas sõdalane. Ta on vaoshoitud ja elegantne, graatsiline ja jõuline. Tal on maagilised võimed ning tema kohalolek nõuab austust. Galadriel seriaalis on ca 155-sentimeetrine ebaküps ja impulsiivne naine, kes trambib jalgu ega suuda oma emotsioone kontrollida. Ärritub kergelt, kasutab mõõka ning käitub nagu mõni aguli luuser, kes arvab, et on parem kui teised. Tema tugevus on kirjutatud läbi meestele peksa andmise, mis on üks stsenaariumite suuri vigu - tugev naine ei pea mehi peksma. Ja see näeb halb välja, kui suured mehed ekraanil ootavad ja siis teesklevad, et neil on valus. Vajaks muuseas eraldi analüüsi, miks näiteks Xena ja Buffy seda nii hästi oskasid, ja kuidas need karakterid toimima pandi. „The Rings of Power“ seda ei suuda.

„The Rings of Power“ on projekt, mille õnnestumine oleks olnud nagu lotovõit ja tundub, et ei läinud õnneks. Tolkieni fännid on liiga pedantsed, et nad aksepteeriksid ülejala tehtud muudatusi ja, nagu öeldud, Peter Jacksoni filmid tõstsid lati kõrgele. Amazon uskus, et miljardi dollariga saab osta sellise kvaliteedi, mis suudaks fännidele rahu anda, kuid siin ei ole probleem rahas, vaid mujal. Ebakõlad igal pool. Paika pandud fantaasiamaailma proovitakse parandada läbi sotsiaalse aktivismi, kus stsenaristid ei oska vastata küsimusele „kes on meie publik?“.

Pimevideo tegi selle seriaaliga vaatajarekordi ja piloodist sai enim vaadatud esimene osa läbi aegade, kuid nüüd on iga osaga toimunud suur langus ka selles näitajas. Vaatajad astuvad eemale, fännid loobuvad. Tekib ükskõiksus, isegi vihkajad ei viitsi enam. Ja nagu öeldakse - pigem ole vihatud ja teemas kui lihtsalt unustatud. Kahju, et miljard dollarit lasti tuulde, et luua midagi keskpärast. Vaatan rahulikult, kuid unustan seejärel. Ja sõna „unustan“ pole kindlasti sõna, mida „Sõrmuste isanda“ fännid filmide juures oleks kasutanud.

„The Rings of Power“ lihtsalt pole nii hea kui olid filmid. Pole isegi lähedal. Sest filmide tegemise juures olnud inimesed olid osavamad ja paremad. Pole mõtet fänne süüdistada rassismis või šovinismis või milles iganes muus - tee lihtsalt seriaali paremini. Praegu on viimane aeg teha muudatusi ning investeerida rohkem stsenaristidesse ja paremate käsikirjade loomisesse, eriti just Primevideol, Disney+l ja Netflixil.

Hinne: 7/10