Kahe kogukonna vahel: LGBT+ kristlaste rasked valikud

Filmilinal on LGBT+ elude kajastamist tihti saatnud stereotüübid, eelarvamused ja võltskaasatus. Seetõttu on Festhearti-sugused festivalid erakordselt olulised, et tuua publiku ette LGBT+ kogukonnas leiduv inimkogemuste keerukus ja mitmekülgsus. Sel aastal sai Festheartil näha mitut religiooniteemalist filmi.

Kristlus ja homoseksuaalsus ei ole teineteist välistavad identiteedid, kuid soov kristlikku kogukonda kuuluda seab seksuaalvähemused raskete valikute ette. LGBT+ filmid kajastavad tihti konservatiivses religioosses peres kasvanud inimeste kannatusi: teismeliste võitlusi vanemate iganenud ootustega, kodust põgenemist, kuskil mujal turvalise ja aktsepteeriva kogukonna leidmist ning sellega kaasevat vabanemist. Taolisi lugusid kajastatakse palju, sest need on kaasahaaravad ja samas esindavad üsna levinud kogemust - LGBT+ inimesed on tõepoolest olnud läbi ajaloo erinevate religioonide poolt häbimärgistatud. Samas on tegelikkus märksa keerulisem. Usklike kogukondade üheplaaniline tõlgendamine jätab välja nende vähemuste kogemused, kes ei soovi oma sidemeid usuga täielikult kaotada. Neilgi on oma lugu rääkida.

Mida teha, kui sina armastad katoliiklust, kuid katoliiklus ei armasta sind? Sellise dilemma toob vaatajateni tõestisündinud lool põhinev Poola film „Kõik meie hirmud“ (Wszystkie nasze strachy, 2021), mis jälgib väikses Poola külas elavat kunstnikku ja LGBT aktivisti Daniel Rycharskit. Kui tema noor lesbist sõber poob end külaäärses puudesalus üles, soovib Daniel korraldada tema mälestuseks palverännaku, kuid kohalikud elanikud ei võta vedu. Üha enam hakatakse teda vältima, öösel käib kohalik poistekamp teda akna tagant pedeks sõimamas, ning kirikus ei anta talle enam armulauda. Filmi mõjuvaim stseen näitab Danieli kõndimas läbi Varssavi kesklinna nagu Kristus, kandmas seljal suurt risti, mis on voolitud tema sõbrale saatuslikuks saanud puust.

„Kõik meie hirmud“ kujutab meisterlikult seda kurbilusat valu, mida põhjustab armastus millegi vastu, mis meid vihkab. Daniel saaks kolida linna, liberaalsete kunstnike juurde, kuid ta otsustab jääda. Kõigi jaoks ei ole lahkumine õige valik.

Kristlik identiteet ei tee ka LGBT+ kogukonnas mõistmise leidmist lihtsamaks. Eelarvamused usklike ja kiriku suhtes on levinud. Ajalooliselt ohvrirolli surutud kogukonnal võib olla keeruline mõista, miks peaks keegi tahtma end siduda institutsiooniga, mis on avalikult homofoobne. Samas ületab tõsiuskliku kristlase jaoks Jeesuse lunastussõnum säärased detailid - osadus kaaskristlastega võib olla olulisem kui poliitilised eriarvamused. Mõlemalt poolt tulev jahedus loob aga olukorra, kus LGBT+ kristlased ei tunne end kummagi kogukonna täisväärtusliku liikmena.

Kanada filmis „Sa võid elada igavesti“ (You Can Live Forever, 2022) kolib teismeline tüdruk Jamie oma Jehoova tunnistajast tädi juurde, kes teeb talle kirikus käimise kohustuslikuks. Kirikust leiab ta aga hoopis keelatud armastuse - veendunud Jehoova tunnistaja Marike, kes püüab ka skeptilist Jamie’t usku pöörata. Kui Marike vanemad noorte lesbisuhtest teada saavad, pakub tüdruk neile ise lahenduse - ta abiellub mehega ja valib traditsioonilise elu. Lubadus surmajärgsest igavesest elust kaalub tema jaoks üle ka kõige suurema armastuse, sest ta usub, et teispoolsuses saavad nad Jamie’ga niikuinii kokku. Põgenemisele ja õnnelikule suhtele eelistab ta traditsioone ja kogukonda, mis pakub talle spirituaalset rahu. Ma ei saa teda selle valiku pärast hukka mõista. Muidugi oleksin tema asemel püüdnud liituda mõne LGBT+ kogukonda aktsepteeriva kirikuga - neid leidub Kanadas palju - kuid kitsas usulahus nagu Jehoova tunnistajad on valikud palju ahtamad.

Need lood toovad välja, et meil ei ole vaid kaks äärmuslikku valikut: kas traagilised kannatused või õnnelik vabanemine. Tegelikkuses on ka kapist välja tulek ja varasema elu maha jätmine täis kurbust, igatsust ja muid emotsioone. Pere, suguvõsa ja kogukonna maha jätmine on valus, sest jätame maha ka osa endast.

Hollandi filmis „Armastus“ (El Houb, 2022) tunnistab täiskasvanud poeg Karim oma moslemist vanematele, et on gei. Ülejäänud filmi veedab ta sümboolselt vanemate harjakappi lukustatuna, püüdes veenda neid sellest avatult vestlema. „Isa, mida sa kardad?“ küsib poeg ühel hetkel. „Et ma ei kohta oma poega taevas,“ vastab isa. Ajapikku saab selgeks, et nende jaoks on vaikimine ainus viis edasi elada. Karim peab leppima, et ei saa oma vanemaid ümber veenda. Lõpuks peame aktsepteerima vanemaid sellistena, nagu nad on - koos oma eelarvamuste ja piiratusega. Vahest saame õppida neid mõistmagi.