Kristeli sõnul algas tal depressioon väga noorelt, tol ajal kui saabusid esimesed armumised. „Teistel olid esimesed suudlused olnud, aga minul mitte. Mulle tundus, et olen elust kõrvale jäetud. Et ju seda ei tulegi ja mind keegi ei tahagi. Depressioon algab iseendale kurbuse sisendamisest, kus hakkadki uskuma, et sind ei olegi kellelegi vaja. Elad oma mustade mõtete sees ega tee endaga mitte midagi. Istud oma mõtteis ja leiad, et sa ei peagi enam midagi tegema, sest püstitõusmine vajab energiat, mida sul ei ole. Milleks tõusta, kui kõik sind vihkavad ja oled ise kõiges süüdi!“

Aaslaid peab depressiooni sõltuvusvormiks teatud liiki põhjatust kurbusest. „Selles faasis keeldud kõigest. Mingil hetke otsustasin, et aitab, ma pean end muutma. Pean saama terveks. Olin elanud pikalt elu, kus sügav masendus asendus pindmise masendusega. Olid vaid peod, kiired suhted, melanhoolia, aga õnneks ei jõudnud ma enesehävitamiseni füüsiliselt. Depressioonist saad terveks, kui seda endale tunnistad - alles siis tuleb muutus. Sa pead tahtma muutuda. Keegi teine sinu eest elada ei saa.“

Jaga
Kommentaarid