Taevale tänu, et kiirabi jõudis Karli kodukohta Ihasalusse kiiresti pärale, võttis suuna kohe haigla poole ja vererõhk sai alla. Abi kutsus Karl ise.

„Mõistus oli mul selge, ainult käimisega oli natuke keeruline. Alguses,“ meenutab Karl. „Kui kiirabi ootasin, siis alumine näit oli mul 125 ja ülemine 200. Ma tegelikult isegi väga ei ehmatanud, sest mul paha olla ei olnud. Aga ma ei teadnud, kui tõsine võis insult olla. Kompuutrist käisin läbi ja seejärel öeldi, et õnneks oli tõesti väga väikene verejooks – et see jääb iseenesest kinni ja lahtub ise peas ära. Vaatamata kõigele vajasin siiski füüsilist abi, et isegi istukile tõusta ja praktiliselt magasin mitu ööd-päeva järjest. Mul tuleb edaspidi kogu aeg hoida vererõhku kontrolli all.“

Karl mäletab korda viieteistkümne aasta eest, kui vererõhk tõusis nii kõrgeks, et ta vajas samuti esmaabi. Karl jalutas erakorralise meditsiini osakonda ise kohale: „Lõpuks hoidsin juba seinast kinni. Kui arst viimaks vastu võttis - seal oli ju elav järjekord -, oli mul ülemine näit 260…“

Jaga
Kommentaarid