Hendrik rääkis Kroonikale antud intervjuus, et Brigitte on ta vana kursaõde ja mees teadis, et päeva lõpuks on temaga koos kindlasti äge, olenemata, mis seal saama hakkab. „Ma ilmselgelt ei läinud sinna sellepärast, et meil kohe hakkaks midagi susisema. See oli huvitav väljakutse, mugavusstsoonist välja astumine, mis on inimesele kõige arendavam. See oli mu elu kõige ägedam kogemus, tõesti hästi kihvt,“ rääkis Hendrik saates osalemisest.

Hendriku lapsepõlv möödus väga õnneliku tähe all. „Olen alati rõõmus laps olnud. Kui olin kaheaastane, siis kolisime Münchenisse, kus isa käis koolis. Mäletan, kuidas vanemad sõitsid ringi jalgratastega, mille taha haagitud kärus ma tiksusin. See oli päris tore. Vahepeal tulime mõneks ajaks Eestisse tagasi ja kui olin kaheksane, siis kolisime Berliini.“

Riho Terras meenutas siinkohal Hendrikust üht lõbusat seika. „Kui me prouaga läksime 2001. aastal Saksamaale diplomaatidena teenistusse, siis Hendrik pidi minema Briti kooli ja ta veel keeli ei osanud. Sealt on üks tore mälestus päris algusaegadest, kui ta oli kaheksa-aastane. Viisime ta alati hommikuti kooli ja ise läksime tööle. Kuna ka meie jaoks oli asi uus, siis selle konkreetse juhtumi puhul oli nii, et kool oli sel päeval kinni. Brittidel oli koolipüha ja koolis ei olnud mitte ühtegi inimest. Siis see kaheksa-aastane laps, kellel ei olnud keeli suus ega ka mobiiltelefoni, jäi üksi keset Berliini linna. Meie jaoks tagantjärele suur šokk muidugi, aga ta lahendas olukorra üsna nutikalt ja see iseloomustab teda kõige paremini - ta leiab erinevates olukordades nutikaid lahendusi. Ta nägi kõrval Saksa kooli, läks sinna ühe õpetaja juurde ja kogus kokku kõik võõrkeelsed sõnad, mida oskas, ja ütles: „Bitte telefonas“. Kui ta sai telefoni juurde, siis oli tal meeles ema telefoninumber, ta helistas ja kutsus abi. Muljetavaldav mälestus sellest ajast!“