Miks saatus tõmbab järsult elule ette kardina, justkui päike ei võikski enam tuppa paista? Selle mõttega tegeleb Tõnis Milling (46) igapäevaselt ja intensiivselt. Venna kaotuse ja oma vähidiagnoosi kiuste pole Tõnis aga grammigi vähem elus kui aasta tagasi. Teeb tööd, korraldab üritusi, tegutseb kalakaitsja ja abipolitseinikuna. Enesehaletsuseks tal aega ei ole.

„Olen leppinud Madise lahkumisega füüsiliselt, aga tema hing ja tugi ei lahku minust kunagi. Täna on esiplaanil minu tervis. Kui minu üleelamised paneks mehi rohkem iseendale mõtlema ja suunaks kas või mõne neist arstile, loen oma missiooni täidetuks,“ ütleb Tõnis.

Jaga
Kommentaarid