Kroonika kaaneloos rääkis Vilja, et õnneks on Taimo tervisega hetkel kõik hästi. „Muidugi on tal rohtudest tulenevaid kõrvalnähte, nagu käte värisemine ja nõrkus, ning üldine füüsiline vähene jõudlus, mille taastamine tahab veel palju tööd. Tunda annavad Achilleuse kannad ja hüppeliigesed – need valutavad tal ja segavad kõndimistrenni,“ avaldas Vilja ja lisas rõõmustavalt, et pärast viimast järelkontrolli vähenes tablettide arv, mida Taimo võtma peab.

Vilja lausus, et temal läks raskeks siis, kui Taimo operatsioonilt koju tagasi tuli. „Ka siis oli alguses palju abi vaja, aga Taimo sai endaga aina rohkem hakkama, kuid siis hakkasin hoopis mina ära vajuma,“ sõnas naine. „Kui Taimo haigus järjest süvenes, tundsin alguses hirmu operatsiooni ees – et kuidas ta sellest välja tuleb. Samas oli mingil hetkel selge, et siirdamisoperatsioon on ainuke võimalus, et saaksime koos siin elus jätkata. Siis kadus ka minul operatsioonihirm ära. Ootasin vaid, et saabuks see päästev kõne uutest kopsudest. Selles mõttes minu psüühika mingil määral muutus,“ sõnas Vilja.

„Enne operatsiooni, kui Taimo oli ratastoolis ja vajas lisahapnikku oli väga raske aeg. Elasin sel ajal tundega, nagu mu sees oleks mootor, teadsin, mida pean tegema ja tegin need asjad ära. Mul aega tunnelda ei olnud. Ja see käis nii hetkeni, kuni tuli kõne, et kopsud on siirdamiseks leitud. Operatsiooniaeg oli minu jaoks väga raske moment, pingeline ja valuline ootamine. Pärast operatsiooni olin kogu aeg Taimo olukorraga kursis ja teadsin, mis toimub. Aga siiski, kui ma temast nii-öelda lahti laskma pidin ja arstide kätesse usaldasin, tekkis abituse tunne, et ma ei saa enam ise mitte midagi teha. Minu iseloom on selline, et olen siis rahul, kui asjad on minu kontrolli all,“ rääkis naine.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid