„Kui ikka näen, et mul inimesed ära ei mahu, tellin kohe lisabussi“ ehk kuidas Pärnu kandi rahvas proua Smeljanskiga Kiidjärvel teatris käib
„Kohe, kui „Adat“ nägin, oli mul selge, et seda suvelavastust käime Pärnumaa teatrisõpradega külastamas kohe mitu hooaega.“ Ilona Smeljanski „pisikeses teatrisõprade nimekirjas“ on üle 600 teatrihuvilise ja Endla teatri bussidega tehakse Eestimaale aastas mitu tiiru peale.
Lõppeva aasta augustisoojas matkasin paduvihmas ümber käänulise Kiidjärve – tundide kaupa küngastel turnides, ujumispause tehes ja metsa alt mustikaid nokkides. See on parim, mida Lõuna-Eesti külastusest võtta, mõtlesin. Ent suurimaks elamuseks kujunes samal õhtul Kiidjärvel etendunud muusikal „Ada. Rääkimata lugu“. Publiku hulgas polnud ainumatki vaba istekohta ja oli lausa tunda, kuidas vaatajad teevad kaasa kõik ajahüpped, Ada unistused ja elupöörded.
Hiljem, sumedas hämaruses parkla poole liikudes, silmasin tee ääres suurte kirjadega Endla teatri bussi. „On alles elu neil lavastuses kaasa tegevatel Pärnu näitlejatel, koduteatri luksbussiga tuuakse Lõuna-Eestisse ja viiakse kenasti koju tagasi ka. Hiljem selgus, et näitlejatel on ikka muud liikumisviisid ja suveöösse sõitsid hoopis Pärnu kandi eakamapoolsed teatrihuvilised. Vaatasin bussi tagatulesid eemaldumas. Sellist pensionipõlve ma tahaksin.
Pärnu poolt või Pärnu poole poole vuravas Endla bussis on enamasti ka Ilona Smeljanski. Oma tõelise kutsumuse, milleks on teatrireiside korraldamine, leidis Ilona just pensioniikka jõudes.
Unistuste töö
„Jah, ongi selline amet – teatrireiside korraldamine! Kuskil 2014 või 2015 see asi meil Endla teatris alguse sai. Kui esmalt külastasime bussiga nädalas kolme-nelja etendust, siis selle aasta kontoks tuleb, kohe ütlen, 89 etendust!
Kiidjärvele oleme juba neli aastat bussidega teatrikülastusi teinud. Esmalt mängiti kaks aastat Tennosaare lugu ja juba siis oli nii, et etendused toimusid neljal päeval ja päris tihti läks Pärnust teele kaks bussi päevas. Ning eelmisel aastal tuli „Ada. Rääkimata lugu“, mida läheme uuel suvehooajal taas vaatama. Ada-huvilisi on palju. Eks see mängib ka rolli, et nii mõnedki näitlejad, keda muusikalis näha saab, on Pärnu kandi inimestele kodusest Endla teatrist ammuilma tuttavad.
Näitlejad teevad ikka teinekord tsirkust ka.
Näitlejad teevad ikka tsirkust ka ehk kui mõnda etendust juba kaua aega mängitakse, visatakse teinekord mingi vimka sisse. Ohh, tehti mullegi hea nali. Liina Tennosaar, minu pikaaegne Endla teatri kolleeg, kes Ada etenduses noori lauljaid komisjoni ette kutsub, ütles lavalt, et nii, järgmisena palume sisse ... Ilona Smeljanski! No sai minu bussi rahvas ikka naerda!
Minu töö seisnebki üldiselt selles, et tutvun teatrite kavadega, valin välja etendused, mis võiks minu publikule sobida, kogun rahva bussidesse kokku ning olen natuke nagu reisisaatja ka. Kui teele asume, proovin juba enne etendust inimestele kõik olulise, mida kohapeal teada vaja, selgeks rääkida. Meil on 55 inimest bussis ning tuleb ette, et kõik ei pane tähele, ajavad seal juttu ja vaatavad aknast välja ning ei kuula. Kiidjärvel juhtuski ükskord, et kaks memmekest ootasid pärast etendust bussi hoopistükkis vales kohas. See olukord lahenes kiiresti, isegi naersime.
Mida kohe eriti rõhutada tahan, on see, et Kiidjärvel tunneme ennast väga oodatuna. Näiteks võtab meie busse alati vastu üks tore härra. Viimasel korral oli millegipärast karkudega. Hiljem selgus, et tal oli neist kasu lausa mitmes mõttes. Tualetijärjekorras sai kõvasti nalja, kui ta inimesi karguga suunates vabadesse kabiinidesse juhatas (härrat matkides teleülekande kommentaatori intonatsiooniga): nüüd läks lahti kolmas uks vasakult, jah, teie võite juba sisse minna, ning kes on järgmine, kes on järgmine, pange tähele, paremalt teine kabiin sai just vabaks ...
Mitte ainult WC-majandus, kõik, mis Kiidjärvel enne ja pärast etendust toimub, on väga läbimõeldult korraldatud. Vastuvõtt on sõbralik, tegevust ja imetlemist on palju, kõigeks on aega. Ja need toidud, oi need toidud! Lihtsalt nii maitsvad ja kusagil pole pikki järjekordi. Mida veel mainida? Sel päeval, kui päike oli eriti terav, anti korraldajate poolt lausa ühekordsed nokamütsi moodi sirmid. Kõigele on mõeldud ja mis mul nii viga teatrihuvilisi suvelavastustele viia.
Mida oma publiku vaatama viin, seda valin suure hoolega. Ka suvelavastuste puhul hindan kvaliteeti, selles osas ei tee ma kohe mingit hinnaalandust. Ning kui teater oskab mängimiseks leida veel mõne väga ägeda ja erilise auraga koha, looduskauni paiga või mõne põneva mõisa, on see elamuse loomisel nagu maasikas.
Suvelavastuste puhul hindan väga kvaliteeti ja ei tee selles osas mingit hinnaalandust.
Üle poole teatrireisidel osalejatest on pensionärid. Nüüd lõpuks on neil teatri jaoks aega ja nad on tänulikud, et ka kaugemaid etendusi näha saavad. Kohe ütlevadki mulle, et nad nii naudivad ühiseid teatrikülastusi. Paljudel ei ole autosid, ise transpordi korraldamine pole ka just lihtne, aga tulla Endla teatri juurest bussile, teha reis mõnda teise paika etendust vaatama ja õhtul taas Endla juures maha minna – see on ju mugav. Mõned käivad kohe nii tihti, et olen teinekord mõelnud, et kas kulutavad kogu raha teatrietenduste peale. Aga vähemalt on see hea investeering. Tundub, et püsikülastajatest on tekkinud nagu väike teatrihuviliste klubi, bussis tervitatakse rõõmsalt tuttavaid ja läheb kohe muljete jagamiseks.
Minu erilised õnnehetked ongi need, kui inimesed tulevad bussi ning ütlevad, et issand kui hea etendus oli! Siis tunnen taas, et mul on tõesti unistuste töökoht.“
Menukas muusikal „Ada. Rääkimata lugu“ tuleb vaatajate soovil järgmisel suvel Kiidjärvele tagasi.
Muusikali 2023. aasta etenduste piletid on müügil Piletitaskus.